Suure võimumängu etturid ja juhtfiguurid

ANNE TUURAND,      09. märts 2005


Akadeemia Nord avaliku halduse eriala naistudeng väidab loengul õppejõule, et riik ei pea pensionäre üleval pidama, sest neist pole ühiskonnale mingit kasu. Ta ütleb jõhkralt üle 50-aastasele naisõppejõule, et ka tollel oleks juba aeg surra. See talumatult küüniline, inimlikkust põlgav nooruke naisolevus on Reformierakonna nõunik.

Tõsielusarja „Baar" 25-aastane kangelane Paavo seletab saates „Happy Hour": igaüks peab ise hakkama saama, riik ei pea kedagi toetama. Ta on Reformierakonna noortekogu palgaline peasekretär.
Need noored reformierakondlased on ühe ja sellesama mõtteviisi kandjad – inimese mõõdupuuks on kasu. See on kõik, mis midagi tähendab. Häda ühiskonnale, kus säärane inimvaenulik suhtumine laialt levib! Ometi osutuvad seesuguse suhtumisviisi esindajad sageli võimuorganeisse ja juhtivatele kohtadele valituks.

Rohkem inimesetundmist

Põhjus on selles, et kandidaate hinnatakse pahatihti üksnes nende sõnade ja lubaduste alusel, oskamata nende tegelikku olemust määratleda. Puudu jääb inimesetundmisest. Sellegipoolest ei tuleks arvata, et inimloomus on täiesti läbinähtamatu ning inimeste, sh poliitikute tundmine täiesti lootusetu ettevõtmine. Tegelikult on inimese karakter suhteliselt tervikliku struktuuriga süsteem, kus erinevad karakterijooned on omavahel seotud.
Poliitikute hindamisel peaks meid eriti huvitama nende isiksuse moraalne külg, mille aluseks on erinev suhtumine ümbritsevasse keskkonda. Oluline on suhtumine kaasinimestesse ja iseendasse. Isikuomaduste sümptomkompleksi aluseks on üleolev suhtumine kaasinimestesse ja ülemäärane enesehinnang: kõrkus, ülbus, küünilisus, suurustlemine, empaatiatunde puudumine, teesklus, silmakirjalikkus, ebaausus, kasuahnus, üldtunnustatud eetika- ja moraalinormide eiramine ja ühiskondliku arvamuse mittearvestamine.

Käitumisnormid poliitikas

Kaasinimestesse austava suhtumise ja objektiivse enesehinnanguga kaasneb omadusterühm: ausus, õiglus, humaansus, siirus, sõnapidamine, sõbralikkus, abivalmidus, kohusetruudus, empaatiatunne, üldtunnustatud kõlbeliste normide ja käitumistavade austamine. Eelöeldust saame teha mitu tähtsat praktilist järeldust. Esiteks, teades inimese (poliitiku) tüüpilist suhtumist kaasinimestesse ja iseendasse, on võimalik tema käitumist paljudes situatsioonides küllaltki suure täpsusega ennustada. Teiseks, piisab vaid inimese (poliitiku) mõne karakterijoone tundmisest, et otsustada samasse sümptomikomplekti kuuluvate joonte olemasolu üle. Näiteks, kes eirab üldtunnustatud eetika- ja moraalinorme, sellele on suure tõenäosusega loomuomased ka teesklemine, ebaausus jms. Kolmandaks, on mõttetu püüda ebaeetiliselt käituvat inimest jutuga ümber muuta, kui samaaegselt ei saa temas kujundada lugupidavat suhtumist kaasinimestesse. Niisiis on väljakujunenud inimestesse suhtumisega poliitikute muutumisvõimesse uskumine vaid illusioon.
Ja lõpuks, kui sisemised moraalikitsendused inimesele ei kehti, siis avalduvad teatud negatiivsed käitumisviisid samades või sarnastes tingimustes seaduspäraselt või suure tõenäosusega uuesti. Kes petab üks kord, teeb seda võimaluse korral ikka ja jälle.

Keda usaldada, keda mitte?

Sellele küsimusele annab vastuse poliitikute ütluste ja käitumise jälgimine. Usaldada saab neid poliitikuid ja laiemas laastus ka mõttekaaslastest koosnevaid erakondi, kes väärtustavad Inimest. See on iga inimese, ka poliitikute, moraalsete omaduste selgroog, millega kaasnevad kõikide ühiskonnaliikmete head käekäiku silmaspidavad omadused.
Ja vastupidi, ei saa usaldada neid, kes suhtuvad kaasinimestesse üleolevalt ja rõhutavad oma ülemuslikkust, sest reeglina on sellisele inimtüübile omased silmakirjalikkus, ülbus, ebaausus ja muud nendega liituvad sugulusjooned. Neid poliitikuid on kerge ära tunda kas või selle järgi, et nad riputavad paljudele ühiskonnaliikmetele kaela psühholoogilist laadi hinnalipiku – kasutud (pensionärid), ühiskonna taak (eakad), lumpen (madalapalgalised töölised või töötud), elu hammasrataste vahele jäänud (sundüürnikud) jms. Veelgi kõnekamad on muidugi poliitikute teod.

Selgusttoovad sündmused ja õppetunnid

Parim näide on mullu oktoobris valitsevate erakondade läbi viidud võimuhaaramine Tallinnas. Nähes Reformierakonna Tallinna piirkonna juhti Keit Pentust andmas kõikjal meedias vägevat etendust, kus üks versioon Edgar Savisaare linnapeaks sobimatuse kohta järgnes teisele, oli pikemata selge, et ta valetab. Selgesti paistis silma tuntud ülejooksikute – Didenkode, Faktulinite, Trummide jt – tegelik olemus.
Kahjuks tuleb siia kilda arvata ka olümpiavõitjana lugupeetud Erika Salumäe, kelle eestvõttel võimupööre Tallinnas õnnestus ning ülesostetud häältega tekitati volikokku Rahvaliidu fraktsioon, mida rahvas polnud sinna valinud. Kõikidele võimupöörajatele maksti kõrgelttasustatavate ametikohtade näol maksimumhinda.
Üks võimuvahetuse mootoreid, Rahvaliidu Tallinna piirkonna juht Mario Sootna (vastates mullu 4. oktoobri Postimehes ajakirjanike küsimustele: „Kui kindlad Rahvaliitu jääjad on Trumm ja Faktulin?") leidis: „Ma usun, et nad on ideedega inimesed ja lähevad edasi." Selge see, et nad poolel teel peatuma ei jää: on ju äraostetavus redel, mida mööda juba õnnestuski ülespoole ronida. Miks mitte ka edaspidi proovida!
Ei maksa unustada, et eespool nimetatute näol oli tegemist suure võimumängu etturitega. Tegelikud mängu initsiaatorid jäid kulisside taha. Need on valitsusparteide juhtfiguurid ja erakonna palgal olevad strateegid, kes lõid selles räpases mängus kaasa. Sellise poliitika nimi on makjavellism – mitte mingeid moraalikitsendusi tunnustav ja oma eesmärkide saavutamiseks kõiki vahendeid lubatavaks pidav poliitika, mis ei põrka tagasi pettuse, sõnamurdmise ega reetmise ees. Samal ajal püüavad taolise poliitika esindajad ka oma täiuslikult moraalitud teod rüütada sotsiaalselt vastuvõetavasse vormi, nii nagu antud juhulgi võideldi justkui tallinlaste ühishuvide eest.

Rahvas on võimukandjatest targem

Ei üllata, et Postimehes hiljuti publitseeritud küsitluses kuulutas enamik parlamendis esindatud poliitiliste ühenduste esindajatest möödunud aasta suurimaks poliitiliseks ebaõnnestujaks Keskerakonna juhi Edgar Savisaare. Sellega püütakse poliitikakaugetele kodanikele jätta muljet, nagu oleks läbi viidud igati tsiviliseeritud, demokraatia ja eetikanormidele vastav võimuvahetus.
29. jaanuari Postimehes ütles Keit Pentus: „Võimuvahetusele on valijad oma hinnangu juba andnud – Reformierakonna toetus on pärast seda tõusnud. See on hea positsioon kaheksa ja poole kuu pärast toimuvatele valimistele minekuks." Kas tõesti? Tundub siiski, et võimuvahetajatel on vara veel hakata endale ausammast püstitama. Rahvas on targem, kui võimukandjad seda usuvad.
Eesti kultuuris kehtivad käitumisnormid peegeldavad sajandite uskumisi, ideaale ja väärtushinnanguid. Ei saa loota, et seda kõike võib karistamatult mõnitada. Isegi võimutippu tõusnutel on otstarbekas (vähemalt püüda) üldtunnustatud käitumisnormidest ja väärtustest kinni pidada, sest võib saabuda hetk, mil nad rahva toetust vajavad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)