![]() Riik ja rahvas eile ja täna ja homme20. veebruar 2013Saime koos oma vabariigi taasiseseisvumisega kaasa nn karjäärikommunistid. Neist pidid saama Eesti Vabariigi ministrid ja suuremate ametkondade juhid. ENSV-päevil olid nad soojadel kohtadel ja paljusid neist ei huvitanud, kas Eesti saab vabaks või kui vabaks. Peaasi - kui palju pappi see sisse toob? ENSV-s polnud kuupalga suurus nende endi teha, aga Eesti Vabariigis panid nad paika endale meelepärase paremliberaalse turumajanduse tunnustega riigimudeli ja lisasid klauslid: võtta sealt, kust võtta annab; igaüks peab ise endaga toime tulema; kõik müügiks. Tänane võim alustas võõra vara müümise, erastamise ja ärastamisega. Polnud kedagi, kes oleks neid ohjes hoidnud. Eestit ei tohiks juhtida inimesed, kes lähtuvad põhimõttest „kõik müüb" ega näe riigialamas rohkemat kui saaklooma. Kui osa inimesi poolnäljas ei elaks, oleks kõik nagu vanasti. Aga mõtlemine oli ohtlik siis ja on seda ka täna. Eesti NSV-s tõsteti kätt kõikvõimaliku parteinomenklatuuri poolt 99,99-protsendiliselt. Ei valitud, vaid hääletati. Nagu ka maisi külvati ja kartuleid pandi siis, kui selleks käsk anti. Seda kõike selleks, et võõrutada rahvast mõtlemisest. Eesti Vabariigis aga pööritavad rahva meeli ja tekitavad mõtlemises auke nõiduslikku heaollu osutavad loitsud. Olgu siis viie rikkama riigi hulka jõudmine või loitsimised sellest, kui võrratult hästi me elame, võrreldes Aafrika, Aasia või Lõuna-Ameerika rahvastega. Võrrelda ei tohi võrreldamatut, sest maailmas leidub piirkondi, kus nälgimine on peaaegu normiks ja näljasurm sage. Peab siis tingimata ka meil nii olema? Meil on teised kombed ja normid. Sellest teadmisest ei saa meie lapsed söönuks. Kas pole see meie isade ja emade uinutamine - lakata midagi tegemast ja mõtlemast, mida laste elu päästmiseks ette võtta? Kas selles pole midagi kriminaalset? Kirjutan seda murest selle üle, et eesti rahvas ei suuda ennast ise aidata. Meil ei ole õnnestunud juba pikka aega saada ihaldatud ja oodatud rahvalähedast valitsust. Meid kavaldatakse loitsudega ikka ja jälle üle ning meil on liiga palju neid, kes lasevad ennast uinutada. Täna tõstavad mõtlemise minetanud inimesed kätt Stalini asemel Ansipi poolt, sest nendele on võim ainult võim ning kaugemale nende mõtlemine ei küüni. Me saime ajaloost taagana kaasa rahvaste- ja inimestevahelist vihkamist, äraandmist, reetmist. Saime kaasa räpase poliitika. Alles hiljuti ilmus Kesknädalas sotsidest kirjutis „Ei liha ega kala". Sellist olekut on neil olnud juba aastaid. Faktid: kui mõni aeg tagasi arutati Riigikogus valitsuse eelnõu ESM-leppega ühinemisest (teiste sõnadega: kas võtta meie laste toidulaualt 1,3 miljardit eurot ja anda see võõramaa pankadele väljajagamiseks?) hääletasid leppe ratifitseerimise poolt ka SDE esimees ja aseesimehed. Kuidas seda mõista? Reformikad on sotsidega rahul - Riigikogus hääletavad sotsid põhimõttel „hundid söönud, lambad terved", aga alati nii, et valitsuse poolt Riigikogule saadetud eelnõud saaksid vastu võetud ja vabad hääled propagandistlikel eesmärkidel vastuhäältena välja mängitud. 2013. aasta riigieelarve vastuvõtmisel, kus keskerakondlased survestasid nn öölahingute käigus koalitsiooni selleks, et valitsuse poolt välja pakutud, üle mõistuse käivat kõrget elektriaktsiisi vähendada, pidid sotsid olema üheaegselt nii poolt kui ka vastu. Aga nad mängisid oma osa Sven Mikseri dirigeerimisel välja - hääli jätkus ka vastuhääletamiseks. Kui mulle täna antaks valida Jürgen Ligi või Sven Mikseri vahel, siis ma ei mõtleks kaua, vaid valiksin Jürgen Ligi. Sest Jürgen ütleb teravalt, ei küsi, ainult võtab. Ka laste käest. Aga ta ei reeda. Rahvas on mõnede rahvaesindajate sulitempudest väsinud. Sotsid, nagu seda käsib teha sotsialistliku internatsionalismi üllas eesmärk, peavad olema rahva poolel, peavad võitlema iga jalatäie maa ja iga näljasoleva lapsed kõhutäie eest Seepärast ei tohi valida tulevast peaministrit nende hulgast, kes ootavad ja valmistavad ette musti ja räpaseid kohalike omavalitsuste valimisi. Rahvas peab poliitiliselt nägijaks saama, jõudma poliitiliste seoste ning põhjuste ja tagajärgede mõistmiseni. Meil on ellujäämiseks ainult üks tee - jõuda valimiste kaudu rahvalähedase valitsuseni.
Aga see on juba rahva enda teha. /Kirja saatnu, kes on toimetusele teada, soovib põhjendatult jääda anonüümseks./
Viimati muudetud: 20.02.2013
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |