Senise meediakorralduse luigelaul

ALLAN ALAKÜLA,      24. oktoober 2001



"Kluuksusin naerust, kui kuulsin, kuidas üks mu sõber läks üht ajakirjanikku ostma. Ta nimetas summat ja näitas mulle teksti, mille ta ühte lehte paneb, ja see tekst ülejärgmisel päeval selles lehes ka ilmus. Tegin hiljuti teistele väljaandjatele ettepaneku: äkki peaksime korraldama eksperimendi ja mõne ajakirjaniku selle patu pealt kinni võtma. Pärast otsustasime koos, et pole siiski tarvis, sest sellega tõmbaksime kogu kirjutava ajakirjanduse prestiizhi alla." Nii seletas meedia maineprobleemi Hans Luik eelmises Sirbis pealkirja all "Meedia ja PR-firmade asümmeetriline sõda".

Töötanud ajakirjanikuna üheksa aastat, tean ise kolme konkreetset juhtumit üleriigilisest ajakirjandusest, kus ajakirjanikud pidid töölt lahkuma süüdistatuna isiklike huvide realiseerimises sõltumatu ajakirjaniku nime all. Vähemalt üks ajakirjanik on samal põhjusel pidanud lahkuma suurest maakonnalehest. Lisaks neile on veel paari-kolme tuntud kolleegi kohta minuni jõudnud jutt, et nad võtavad "honorari" kõrvalt ja ma ei imestaks kui neil kahtlusil on alus. Luige kavandatud testile saaks positiivse vastuse ilmselt veel mõne ajakirjaniku puhul.

Häda lähtub omanikust, mitte PR-ist

Et töötavaid ajakirjanikke on Eestis eri hinnaguil aga 500-2000, siis pole neist mõne kohta käiv pistisekahtlus siiski piisav kõigi ajakirjanike ebaaususes kahtlustamiseks. Pealegi on just meedia omanikel piisav voli ebaausatest töötajatest päevapealt vabanemiseks.
Luige konstruktsioon, et meedia mainet sööv asümmeetriline sõda käib PR-inimeste ja ajakirjanike vahel, on veel absurdsem. Tunduvalt rohkem on see siiski meediaomanikele otse alluvate toimetusjuhtide ning PR-firmade vaheline probleem. Õigemini on probleemiks see, et vastandpooli rahuldava kokkuleppeni jõutakse nähtavate probleemideta.
Põhiline vari ei lange meediale aga isegi mitte PR-firmadelt, vaid hais tekib ikkagi omanike eneste ja nende esindajate meediavälistest ärihuvidest, isiklikest suhetest ja avalikkuse eest varju jäävaist inimlikuist nõrkusist. Süüdistades ajakirjanikke in corpore altkäemaksu võtmises, üritab Luik varjata asjaolu, et Eesti peamised meediaomanikud võtavad pistist nii ad hoc ja ka institutsionaliseeritud kujul.
Või kuidas nimetada Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ka pärast erastamise toimumist Raudtee Erastamise Rahvaaktsiaseltsi kajastusi (RERis osaleb ka Luik ise). Nii nagu on justkui iseenesestmõistetav, kui Euroopa Liidu nn. meediaprojektidega turgutatakse Eesti ajakirjanduse eurojaatust.

Ukraina peegel

Juhtusin eelmisel nädalal Moskvas pärast uute meediatehnoloogiate konverentsi jutlema ukrainlasega. Mees on Kiievis teleshow produtsent, ajudega saatejuht ja ühtlasi ka oma kanali pisikese osa aktsiate omanik.
Ka Ukraina ajakirjanikel on "kõrgeltarenenud vastutustunne", teatakse palju rohkem kui välja paisatakse. Kui midagi teravat antakse, siis teatakse täpselt kellele ja mille eest see hea on. Kutshma klanni hetkel ei kolgita, muidu võib järgmise aasta presidendivalimistel juhtuda, et võimule tuleb uus, kontrollimatu, seltskond. Ajakirjanik Kongadze mõrv vajub vaikselt unustusse. Juute täis reisilennuki Ukraina-Vene ühismanöövreil allatulistamise asjaoludest ei sobi samuti avalikult rääkida, see segaks Ukraina süü omaksvõtmisele järgnenud head gaasidiili Venemaaga.
Meedia on käpiknukuks omanike käes aga ajakirjanikud on olukorraga rahul, sest omanike kurss viivat Ukraina suuremale sõltumatusele Venemaast. Kes rahul pole, on kinga saanud ja sellest kursist hälbivat meediat enam samahästi kui pole. Samasuguse "õige tee" õhinaga on ju ka Eesti meedias põhjendatud tasakaalu pakkunud Eesti Sõnumite uputamist. Demokraatiale sellega tekitatud kahju on määramatu. Sõnaga, juttu jätkus pikaks õhtuks.

Muutuste eelduseks on dialoog

Tagasiteel Moskva rongis kluuksusin minagi naerust lugedes Hans H. Luige intervjuust Postimehele, et Eestis on ajalehed erinevalt Venest ja Lätist säilitanud toimetusliku sõltumatuse.
Ajakirjanike ja veel enam poliitikute ringes naerdakse ju laialt, kuidas Luige osalusega lehtedes kajastub või jääb kajastumata teda või ta äripartnereid puudutav äritegevus. Mart Kadastik on oma Tartu sõpruskonna esitlemisega hoidnud Eesti Meedia toimetuspoliitikas ehk isegi madalamat profiili.
Vaatamata publiku tahtlikule eksitamisele sisaldab Luige lugu Sirbis siiski ka olulist äratundmist, et Eesti pehkinud meediakorraldus vajab muutusi. Ajakirjanike kutseau ja sellega kogu meedia mainet saaks kaitsta vaid ajakirjanike eneste tugev ametiliit. Siis saaks tekkida ka omanike ja ajakirjanike esindusorganisatsioonide vahel dialoog. Paraku paistab jäigalt eitava suhtumisega Ajakirjanike Liitu silma just pooleldi Luigele kuuluva Ekspressgrupi juhtkond.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)