Ralf R. Parve küsib – Anton Hansen Tammsaare vastab

18. august 2004


Kesknädala intervjuu

Kesknädala toimetus leidis, et ajalehe sünnipäevanumbris võiks olla intervjuu mõne väärika inimesega. Inimloomus on aga meie mail üsnagi kentsakas. Ükskõik, keda me ei küsitleks või kommenteeriks, ikka ja jälle leidub mingi kompleksiga seltskond, kes väidab süüdimatult, et järjekordselt on tegemist padukommunistiga. Tahtmata kulunud süüdistusi kuulda, otsustas toimetus intervjueerida Anton Hansen Tammsaaret. Lootes, et niipaljukest on meie harimatud kommentaatorid vast kuulnud, et Tammsaare polnud respublikaan, sundüürnik, kommunist ega KGB agent.

Härra Tammsaare. Olete üks vähestest suurkujudest, keda meie tormakas poliitilises elus pole veel jõutud "täis teha". Ent mulle tundub, et üsnagi oluliseks probleemiks on praegu kujunemas võimu ja vaimu vahekord?
Vaim on iseenda käes ummikus ja võim ei tee midagi muud, kui kasutab silmapilku. Vaim on saanud loiuks, lõdvaks, vaim on muutunud ostetavaks ja müüdavaks, vaim ei vaja enam niipalju tõde kui kasu, selles on häda.

Vilets värk küll! Mulle tundub, et "praegustel kuulsusrikastel aegadel" on üsnagi suurele hulgale inimestest kõige tähtsamaks stiimuliks ning eesmärgiks saanud RAHA?
Vaevalt on meil kunagi niisuguse õhinaga varanduste järele ahnitsetud kui nüüd.
Ainult võtta ja võtta! Kuipalju? Keegi ei teadnud, igaüks oleks kahmanud kas või kogu maa, kogu maailma oma pihku, isegi päikest ega taevatähti poleks jäetud teistele.

Ühesõnaga Te püüate väita, et meil on isikuid, kes on raha ja võimu eest kõigega nõus?
Nad on harjunud raha eest kõike saama, ja ehk püüavad nad valimistel, kohtade jaotamisel, avaliku arvamise loomisel teha, mida ühe Inglise mõjuka poliitikategelase kohta XVII aastasaja lõpul teatatakse: "Ta müüb kõike, mis tema võimuses seisab, ja iseennast on ta nii sagedasti müünud, et hind madalale on langenud, kui et uus müümine enam kasu tooks."

Mõnedki sellised tüübid on praegu meie poliitilises elus enampakkumisel. Kuid Teie peenetundelisest vihjest võib aru saada, et rahaahnusega kaasneb lahutamatu osana ka võimuiha.
Ükskord oli selle rahuldamiseks vaja ainult isiklikku jõudu, osavust ja julgust, aga nüüd peab selleks muretsema ladumismasinaid, rotaatoreid, ajalehed, mis peavad päev päeva kõrval, kui vaja, pasundama tühja tuult, võltsima, petma, valetama, keelt kandma, tõsiasju varjama või neid väänama kas või oinasarveks.
Peaasi, kui leidub raha hea reklaamiaparaadi käimapanemiseks ja kui tihatakse hulgale küllalt palju lubada, ilma et õieti kunagi usutakse, et antud lubadusi oleks võimalik täita.
Siit näete: ühed teevad ja ei saa midagi, teised ei tee midagi ja saavad ainult.

Ehk oleks meil enam vaja asjatundjaid?
Meil puudub asjatundmine. Sest meil tükivad igal pool etteotsa mehed, kes arvavad, et kuna neil on kõige suurem suu ja isu, siis tunnevad nemad ka kõiki asju kõige paremini.

Metsik olukord. Praegu ronib meil hoopiski Ameerika igast uksest ja aknast sisse. Ent Teie olete öelnud: "Enam kultuuri, enam euroopalikku kultuuri." Eesti ongi juba otsaga Euroopa Liitu jõudnud.
Vähe leidub neid, kes taipavad või kel huvigi on taipamiseks, et eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järeleahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane.

Hoolimata sellest, et tuleb hakata tõsisemalt tööd tegema, on Euroopa meile sellegipoolest üsna ahvatlev?
Aga võib-olla polegi nii väga ahvatlev Euroopa, vaid Euroopast peaks ehk kultuuriliselt üle jõudma. See võiks olla ideaaliks.

Mida peaks selleks tegema?
Euroopa kultuur teeb kõik kalliks, ainult inimene läheb odavamaks. Sellepärast võiks hüüda: "Rohkem Euroopat!", niisama hästi kõrvale seades hüüde: "Vähem Euroopat ja rohkem meid endid!" Sest meie loome kõigepealt iseendale, mitte Euroopale.

Mida lõpetuseks öelda?
Nagu kaks kärbest istume siin sitahunniku otsas, kõnnime ja peame aru ning tühjad on kõik meie arupidamised ja suured rehnutid.
Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks. Ja kui kusagil leidub rahvas või tõug, kes seda enam ei usu, siis astub tema asemele mõni teine, et aga ei kaoks usk paremasse tulevikku.

(Kesknädal kinnitab, et iga siinavaldatud Tammsaare mõte ja sõna on identne tema publitsistikast avaldatuga.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)