Eesti - Euroopa pime tagatuba või täisväärtuslik partner?

HELLE KALDA,      16. juuli 2003

Euroopa Liit EI

Praegu euroliitu kuuluvate riikide valitsusi juhivad valdavalt sotsiaaldemokraatlikud parteid, millest tuleneb ka sotsiaalprogrammide suur osa riikide eelarvetes. Mida on meil vastu panna nende pensionisüsteemile või töötute kaitsele? Kui riigi tasandil ehk suudamegi lähiaastatel sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamiseks midagi ette võtta, siis inimeste suhtumine kannab endas iseseisvusaastatel kultiveeritud äärmusegoismi sugemeid edasi.

Räägitakse euronormidest, kuid mitte inimesest

Raske on tõsiselt võtta rahvast, kes suhtub vanemasse põlvkonda üleolevalt. "Penskarite" elu ei huvita edukaid ega ilusaid, kes pigem leiavad, et vanurite pension peabki jääma näljapajukiks ning haigekassa poolt kompenseeritava eriarsti vastuvõttu ongi normaalne oodata kuude kaupa.
Aastaid peetud ühinemisläbirääkimistel on puudutatud Eesti seadusandlike aktide vastavusse viimist euronormidega, ent kordagi pole käsitletud eestlase sisemist valmisolekut eurooplaseks saada. Pooldajad on meile peale surunud kerjuse mentaliteedi, maalides imelise pildi pudrumägedest ja piimajõgedest, mille juurde jõudmiseks piisab vaid 14. septembril "jah" ütlemisest. Pole räägitud vastutusest, sellest, et Euroopa nõuab meilt kõigepealt ausust enese vastu. Raske on uskuda, et alates 14. septembrist muutuks pooldajate võidu puhul inimlikumaks meie ürgbütsantslik liikluskultuur, mida oma isikliku eeskujuga soosib peaminister. Kas "jah" lahendab töötuse, kodutuse, narkomaania probleemid või tagab riigivarguse vähenemise? Vaevalt. Need asjad algavad meist enestest, meie hoolivusest kaasinimese ja ühiskonna suhtes, ning siin ei vasta me ühelegi euronormile.

Euroopasse ei sobi vastutusvõimetud lapsministrid

Euroopa Liidus ei tunta mõistet "lapsminister". Pikaajalise poliitilise traditsiooniga riikides tuleb ka kahekümneaastasel oma ütlemiste eest vastust anda. Liiklushuligaansusi ei saa vabandada pelgalt sellega, et muidu ollakse igati kraps ja tubli. Süvenev poliitilise vastutuse puudumine eemaldab meid euroliidust, vähemalt niisugusest liidust, mis eksisteerib hetkel, enne Poola, Bulgaaria, Rumeenia ning teiste analoogiliste Ida-Euroopa nõrkade suurriikide ühinemist.
Kindlasti võib apelleerida sellele, et ka poolakad, rumeenlased, bulgaarlased, pikemas perspektiivis türklased, venelased ja ukrainlased pole meist paremad euroliidu kodanikud. Kuid see on nende eetika ja moraali küsimus. Kas tahame minna euroliitu kerjustena, käsi õieli, raha lunima?

Eestlastel teised mured

Eesti inimene ei ole valmis 14. septembri referendumil adekvaatset vastust andma, sest iga päev tegeleb ta hoopis teiste muredega kui valmisolek euroliitumiseks. Eestlane võitleb oma eksistentsi pärast, muretseb toidu ja kommunaalmaksete, laste kooli ja vanemate ravikulude katmise eest. Kindlasti on sundseisu seatud inimestega kerge manipuleerida, lubades neile uues liitriigis kõigi probleemide kadumist ning helget homset. Ometi on sellise situatsiooni ärakasutamine eurooptimistide poolt lühinägelik, sest kunagi peavad väljahõigatud lubadused realiseeruma.
EL seisab muutuste lävel. Käimasolev liidu laienemine toob kaasa hoopis uued realiteedid, millest täna rääkida ei taheta. Eesti kuulub kultuuri, ajaloo ja traditsioonide kaudu Euroopasse. Kuid me ei saa sinna minna moraalselt laastatuna, ajades enda tegemata jäetu 50 aastat kestnud okupatsiooni raske pärandi süüks. Lapspoliitikute särasilmsed lubadused pole kapital, millega Euroopas olemist kindlustada. Meil tuleb sisemiselt selgusele jõuda, kuhu ja milleks me läheme. Kõigil, kes ausa tööga elatist teenivad, tuleb mõista, et koos meiega elavad need, kes oma tööpanuse juba andnud, väärides seeläbi austust ja toetust. Meil tuleb suurendada noorte tööhõivet ning heastada kodudest küüditatud sundüürnikele tekitatud kahju. Peame suutma rakendada rehabiliteerimisprogrammid kodututele ja töötutele, et tuua kadunud hinged tagasi ühiskonda. Noored peavad saama garantii, et Eestis on võimalik oma peret elatada ja kodu luua.

Kas tahame muutuda rändtirtsuparveks?

Soovime või mitte, kuid meil tuleb taas õppida käituma ühiskondlike olenditena, sest see ei ole mitte kommunismiaja rudiment, vaid normaalse euroopaliku käitumiskultuuri alus.
Nõukogude inimese etalon oli rahvuse ja juurteta hulgus, kes ühtviisi lagastas elukeskkonda nii Siberis, Moskvas kui Baltimail. Kas pole viimastel aastatel märgata samu suundumusi meie kaasmaalaste hulgas, ainult et nüüd nimetatakse rahvuslikku peetust uhkelt kosmopolitismiks? Auasi on emakeelt mitte osata ja sülitada kõigele, mis eesti rahval hinge sees on hoidnud. Kas rändritsikatena tahamegi Euroopa Liitu minna?
Ajal, mil eesti valitsemissüsteem on muutunud erakordselt irratsionaalseks, meenutades ajuti pigem videoinstallatsiooni, tuleb ausalt tunnistada, et me pole sisemiselt ELi astumiseks valmis. Liigne kiirustamine valikul võib meid arengus aastateks tagasi paisata, sest muutudes liidu mahajäänud äärealaks, kaotame võime puhastumiseks. 14. septembril valime tegelikult võimaluste vahel saada Euroopa pimedaks tagatoaks või säilitada shanss areneda vanade kultuuride vääriliseks partneriks.

Aastaid kestnud ühinemisläbirääkimistel on puudutatud Eesti seaduste vastavusse viimist euronormidega, ent kordagi pole käsitletud eestlase sisemist valmisolekut eurooplaseks saada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)