Kas ajalugu kordubki farsina?

 Väljavalitul erilised õigused

Me kõik teame, et juba Piibli-aegadest peavad juudid end väljavalitud rahvaks. Nüüd loen aga, et eksisteerib ka USA eksemptsionalism, mis käsitab USA-d kui väljavalitut, kel on õigus „levitada demokraatiat ja vabadust“. Minul on palve, et meie igat liiki teadmamehed selgitaksid mulle ja teistele väheminformeerituile, kus USA selline õigus on kirjas ja kes talle selle andis. Samuti tahaks teada, mis asi see „rahvusvaheline õigus“ on ning kas see on ka koodeksites kirjas ja kuidas on võimalik, et ülalmainitud õigus (kui see ikka olemas on?) rakendub eri riikide suhtes nii erinevalt. Ega ma ka sellest suurt jaga, mis asjad üleüldse on „läänelikud väärtused“.

Omal ajal NSVL eksportis kalašnikovide toel „sotsialistliku ühiskonnakorra väärtusi“, mis päädis 10-aastase sõjaga Afganistanis. Nüüdsed „läänelike väärtuste“, demokraatia ja inimõiguste eksportijad on sõdinud juba 13 aastat sealsamas, aga paistab, et õpetused moslemitele ikka pärale ei jõua. Mind ehmatab aga meetodite samasus, kuidas nii sotsialistlikke kui ka läänelikke „väärtusi“ pähe taotakse.

 Stalin nimetas NSV Liidu suhtes sõbralikke Lääne intellektuaale „kasulikeks idiootideks“; USA-s käibib jälle, ühe presidendi ütluse järgi, väljend „meile kasulikud lurjused“ – USA-l polevat ju sõpru, on ainult huvid. Oli ju ka Osama bin-Laden igati heas kirjas seni, kuni stingeritest tulistas Nõukogude armee pihta. Saddam Hussein upitati võimule ja aidati tal ka Iraani vastu sõdida, aga kui Hussein tahtis ise omamaise nafta peremees olla, siis see enam ei sobinud, sest nafta peab ju ikka USA ja Iisraeli käpa all olema.

 Seda „sõber-vaenlaste“ nimekirja võiks pikalt jätkata.

 Vietnami sõjas valiti sõdimisviise eriti

Vietnamis sõditi 1964–1973 kommunismi vastu, põletades seda maad napalmi ja fugassiga – pomme olevat Vietnamile heidetud rohkem kui Teises maailmasõjas kokku. Kasutati ka tol ajal uudset meteoroloogilist relva, millega õnnestus mussoonvihmade perioodi pikendada kuu-poolteise võrra, et uputada maa all elavaid ja sõdivaid vietnamlasi. Õnneks viis see ilmarelva keelustamise lepinguni 1977. aastal. Plaanis olevat olnud ka tuumarelva kasutamine, nagu üks „vilepuhuja“ hiljem avalikustas. Vietnamlased kaotasid 1,5 miljonit inimelu; ka USA väärtuslikumaid elusid hakkas juba valusalt palju otsa saama. See tekitas USA-s võimsa sõjavastase liikumine, kus, kui mälu mind ei peta, osales ka praegune USA riigisekretär John Kerry. Praegu Vietnami Sotsialistlik Vabariik siiski eksisteerib.

Kas mõni tohib kõike?

Kui Serbiat oli vaja lõhki kiskuda, siis pommitati Belgradi ja albaanlastest vähemusele anti isegi õigus luua oma eraldi riik Kosovo. Imeline rahvusvaheline õigus lubab albaanlastele kaht riiki, kusjuures kurdidel (ligi 30 miljonit) pole lootustki oma riigile – kuna Iraagi tükeldamine pole uusperemeeste huvides ja Türgi räägib ju ainult mägitürklastest.

 Nüüd ollakse jälle hädas pühasõdalastega, kes loovad Islamiriiki. Eriteenistused on vist küll palehigis töötanud, et šiiiade ja sunnade omavahelist vaenu ülal hoida ning „jaga ja valitse“-poliitikat ajada – Karsaisid ja Malikisid on võimule aidatud, aga asi ikka ei edene. Oht Kirkuki ja Mosuli naftaväljadele sunnib „demokraatiatoojaid“ isegi kurdidega flirtima.

 2003. aastal algas siis uus Iraagi ründamine ja okupatsioon, millel põhjuseks, et Iraak tootvat salaja keemia- ja tuumarelva. Pool Iraaki peksti segamini, uusbarbarid seadsid Bagdadi pommitamisega ohtu isegi meie päevini säilinud vana-aja kultuuriväärtused. Vaatamata suurepärasele õhuluurele otsitavat ei leitud, aga Iraagile sorry! ka ei öeldud.

Pahast Putinist

Meie lapsajakirjanikud on mures, et paha Putin olevat oma imperiaalsete tegude õigustamiseks isegi uue toponüümi Novorossia välja mõelnud. See au aga ei kuulu Putinile, vaid keisrinna Katariina II soosikule vürst Potjomkinile, kes alistas väikesearvulised rändrahvad Musta ja Aasovi mere äärsetest steppidest; nende piirkondadega liideti samuti Krimmi khaaniriik. Algas ka venelaste massiivne sisseränne. Juba sellest ajast ongi Krimmis venelaste ülekaal – seepärast ei maksa imestada Krimmi referendumi tulemuste üle. Umbes samal ajal saadeti Atlandi ookeani taga sada tuhat indiaanlast „pisarate teele“, süüks see, et nad ei tunnistanud eraomandit!

Seega on nii Novorossia kui ka USA loomisel palju sarnast.

 Olgu kuidas on, aga kogu see militaristlik hüsteeria on USA jt riikide sõjamasinad uue hooga käima saanud. Meie massikommunikatsioon ka muust ei pasunda, kui ikka suurest Vene ohust. Ministrid jooksevad jalad rakku, et meie väikese Eesti territooriumile ikka NATO sõjaväebaas ja Vene relvade sihtmärgid saaks.

 Kosutav oli lugeda Jaak Aaviksoo artiklit (Postimees 6. septembril), kus ta avaldab arvamust, et mõistlik oleks mitte sekkuda islamimaailma asjadesse, ent kahjuks oleme sellega hiljaks jäänud. Tsiteerin hr Aaviksood: „Me peame oskama elada koos teiste, tihti meie ideaalidega vastanduvate tõekspidamistega. Putin osutas: jah, me austame teie [euroopalikke] väärtusi, aga ootame teilt ka meie väärtuste austamist. Venemaal kujundatavad ideaalid on pigem õigeusk, isevalitsus ja rahvalikkus, arusaamine Venemaa erilisusest ja väärikusest.“

Eisenhoweri hoiatus

Mul on kaugete aastate tagant meeles hoiatus, mille president Dwight Eisenhower andis oma mantlipärijale John Kennedyle: „Kõige suurem oht Ameerika demokraatiale on sõjalis-tööstusliku kompleksi ülemäärane tugevnemine.“ Kuulates unetutel öödel meid kaitsvate „rahukotkaste“ häälekat undamist, ühtib see mõte Afganistanist missioonilt naasnud Hannes Võrno poolt ühes intervjuus välja öelduga: „Ühel hetkel peaks maailm jõudma arusaamisele, et sellist metsikut raha kokkuajamist ja räiget äri, mis toob väga hästi sisse, ei saa lõputult nimetada maailmas demokraatia ehitamiseks. Sõjapidamine on nii kallis, et keegi kusagil teenib selle pealt, ja teenib nii hästi, et on huvitatud, et kogu aeg sõda käiks.“

REET ÕUNAS, pensionär Tootsist, Pärnumaa

Jaga |