Kadunud päevikumärkmed (3. osa)

Suure osa Alfred Rosenbergi märkmetest võtavad enda alla ülestähendused, mis puudutavad võitlemist kiriku vastu. Rosenberg oli tuline antiklerikaal, kes pidas Vatikani sama ohtlikuks kui Moskvat, ning neil teemadel oli tal sageli juttu ka Hitleriga, kes pooldas ettevaatlikumat lähenemist (kirikuga mitte otse konflikti astumist, vaid selle riigile allutamist). Ühe sellise vestluse kohta kirjutas Rosenberg 19. jaanuaril 1940:

//Paari päeva eest tuli lõunasöögil füüreriga jutuks ka kirikupoliitiline olukord. Füürer ütles, et üheks suureks veaks oli tema katse luua Roomale vastukaaluks ühtne evangeelne kirik. Tal oli veel teatav kujutlus piirimaast, kus protestantism oleks saanud riigiusuks.

Ma kinnitasin seda ühtlasi ka Baltikumi kohta. Nende pastorid olid olnud rahvuslikud eelpostid. Neil tekib nüüd kindlasti konflikt. Nad on kindlasti vanaluterlikud, "usutruud". Kui nad nüüd avastavad, et kohalikud usutruud on riigivastased, siis tekitab see nüüd ka neis lõhenemise. (Maanõunik v. Corswant alles rääkis mulle, et pastor Bennewitz Riiast oli just lugenud mu töid, temaga rääkinud. Tal on nüüd unetud ööd ning ta eemaldub iga päevaga kristlusest, mida ta on seni jutlustanud.) Füürer kirjeldas seejärel kirikujuhtide vastuvõtmist, kus "usutruud" ning "Saksa kristlased" tema silme all peaaegu kaklema läksid.//

Sarnaseid vihjeid Baltikumile poetas Rosenberg toona Hitleriga vesteldes järjest sagedamini. Tundub, et tal oli kindel plaan mitte lasta füüreril unustada selles piirkonnas toimuvat.

Baltisakslased Poolas

27. jaanuaril taas Hitleriga lõunatades tuli jutuks ka baltisakslastest ümberasujate olukord Poolas.

//Söögi ajal rääkis füürer Poolast. Varasem väikesearvuline valitsev klass käsitles seda maad istandusena, kuid elas ise rohkem Pariisis kui riigis endas. Ma märkisin, et vastureformatsioon oli teinud siin teadlikku väljajuurimistööd; see jättis valitsema ühiskondliku kultuuriga domineeriva kihi, mis oli võimeline küll üksikuteks vaprateks puhanguteks, aga mitte konstruktiivseks ülesehitustööks. – Poolas ei ole tõelist vastupanu oodata, arvas füürer, lõi mulle vastu kätt ja ütles

naerdes: Vastupanu on veel vaid baltlaste poolt. Jah, kui nende kätte antakse üks äri, siis tahavad nad kohe hoopis järgmist jne. Mina ütlesin: See ei ole päris nii. Näiteks, kas nahavabriku omanik peaks jääma pidama kingsepatöökoda, hotelli juhatajale pakutakse tööd kelnerina jne. Ja siis leiavadki asjast puudutatud, et see ei olnud ju selle ettevõtmise mõte.

Ma olin just tund varem saatnud Himmlerile asjakohase kirja koos etteheidetega. Kindlasti ei ole baltlastega nii mugav tegeleda nagu sakslastega Volõõniast, kes pidid loobuma vähesest ja olid alati väiketalunikud. Baltlus teab iseenesestmõistetavalt, et on olnud kultuuriline nähtus, ning tugevad isiksused ei lase ennast ametnikel nii kergesti edasi ja tagasi painutada nagu kari põgenikke. – Himmleril on juba kord vastumeelsus baltlaste suhtes, tuleb seega eeldada, et ta mõningatest kaebustest seoses külma, puuduvate talvevarudega jms. Hitlerile kindlas vormis ette kandis.//

Rosenbergi tähelepanu koondus 1940. aastal suuresti Norra okupeerimisega seonduvale (Vidkun Quisling, kelle arvates tulnuks luua suur põhjamaade föderatsioon, mida juhib Saksamaa, oli tema sagedane külaline). Rosenberg pidas seda edukat operatsiooni paljuski enda teeneks. Kuid vestlustes Hitleriga tõstatus korduvalt ka Soome küsimus.

Hinnang soomlastele

Talvesõja ajal ei olnud Saksamaa veel Soome liitlane. Natsid kehtestasid blokaadi relvade veole läbi enda kontrolli all olevate alade ja pidasid kinni suurema osa sõjalisest abist, mida üritas soomlastele saate fašistlik Itaalia. 1940. aasta märtsis oli Soome sunnitud sõlmima rahulepingu, millega loovutas Nõukogude Liidule suuri alasid.

10. septembril arutas Rosenberg ühel järjekordsel pikal kohtumisel Hitleriga maailma asju. Selgus, et füüreri suhtumine soomlastesse on muutunud.

//Mis Venemaad puudutab, siis kinnitas füürer minu vaadet: Stalin lootis, et me kõik laseme ennast kolme aastaga verest tühjaks. Juba Poola asi ei sobinud talle, Norra okupeerimise asi ei olnud talle üldse teretulnud, tõeliselt kohutas teda aga Prantsusmaa kiire alistamine.

Rumeeniale garantii andmine järgnes, loomulikult, kaitseks Venemaa eest.

Muus osas on ta nüüd muutnud ka enda suhtumist soomlastesse. Nad olla vapralt võidelnud. Mina: Lõunas tugevalt germaanipärased, põhjas lahjenenud. Nende tugevad kergejõustiklased ei ole juhus.//

Hitler mainis soomlaste vaprust 1940. aasta sügisel toimunud vestluste käigus veel korduvalt ning just samal ajal olidki Saksamaa ja Soome suhted paranemas. Vaid mõned päevad pärast ülalviidatud jutuajamist kohtus Rosenberg nii Quislingi kui ka Soome Vabariigi esindajatega.

//Soomlane. Ooberst S. rääkis soomlaste võitlusest. Tema ja ta saatja on ausad, lihtsad inimesed, nagu enamik soomlastest. Ma ütlen neile, et soovi ei täidetud. – Inglismaa ja Rahvasteliit blokeerisid rohkem kui Saksamaa. Poolakad vaatavad mitte itta, vaid on meie vastu. Nii jääb kõik hilisemaks. Ooberst S.: "Pärast teie kõnet põhjamaade jagatud saatusest, teame me, kuhu me kuulume." Nad rääkisid seejärel veel kaotustest, mida nad on kandnud, aga ka kaevandustest, mille nad piiri mahamärkimisel siiski päästsid, sest venelased neist midagi ei teadnud.

"See läheb nüüd kõik Saksamaa taha." Nad arvasid, et Peterburi ümbruses elavad ainult soomlased...//

Valmistumine sõjaks

1941. aastal sai Saksamaal hoo sisse valmistumine sõjaks Nõukogude Liiduga, kuid see ei tähenda, et lõunasöökidel Hitleriga siis enam muust ei räägitudki. Näiteks 29. jaanuaril ei räägitud söögilauas üldse poliitikast. Selle asemel kõneles Hitler taimetoitluse hüvedest ja liha söömise kahjulikkusest ning väljendas veendumust, et kui vitamiiniõpetust õigesti mõista ja järgida, siis võivad inimesed elada tulevikus 250-aastaseks.

Järgmisel päeval rääkis Hitleri juures toimunud lõunasöögil oma tööst aga Arthur Greiser, kes oli määratud Saksamaa poolt okupeeritud Poola alade ülemvalitsejaks. Rosenberg märkis, et Greiser oli väga rõõmus talle antud ülesande üle.

//Ka baltlased on seal sisse elanud ja on küllaltki rahul. Kas nad ehk jälle ära ei taha? küsis füürer. Mina, naerdes: vähemalt siis, kui te neile tee Peterburi suunas taas lahti teete. – Tema: Kui teie, Rosenberg, ainult siia jääte! Mina: Kes teab. – Sellel naljal on ka tõsisem külg, mida ma päeval Greiseriga üksinda arutasin: baltlased on ennast seni siiski hooletusse jäetuna tundnud...//

Andres Laiapea

(järgneb)

Jaga |