Rüütel läänelikum president kui Meri

HEIMAR LENK,      03. oktoober 2001



Mõte, et Arnold Rüütel Eesti presidendina peaks Euroopa riikidele igati meelepärane olema, kipub tõepoolest pähe, kui nädalapäevad pärast valimisi asju kaine pilguga analüüsida. Oma valikuga võib Eesti saata Lääne maailmale hoopis positiivsema sõnumi, kui esialgu tundus.
Kõigepealt sai heastatud ajalooline ülekohus. Juba kümme aastat tagasi oli Rüütlil õigus presidenditoolile, kuid siis teda sinna ei lastud. Kuigi rahvas tahtis. 1992. aastal sai Rüütel 42% valijate häältest. Kümme aastat hiljem, 2001. aasta valimispäeva hommikul arvestasid arvamusfirmad talle 44% rahva toetust. Euroopa mõistes ju haruldaselt kõrge ja aastatepikkune reiting. Tähendab, valituks osutus tõeline kogu rahva president. Ja veel doktori kraadiga teadlane.

Presidendi tegi opositsioon. Suur konservatiivne maarahva partei koos keskparteiga.
Täpselt nii iseloomustas Tallinna valimistulemusi agentuur Interfaks. USA tava silmas pidades on võimupartei vahetumine koos uue presidendi tulekuga ülimalt demokraatlik nähtus, mida nüüd ka Eesti viljeles. Välismaine ajakirjandus mõistis asja olemust lennult ja formuleeris selle kiretusse uudisesse, et Eestis võitis demokraatia. Aga see on ju parim sõnum, mille Rüütli valimine maailmale saatis.

Vaid mängu kaotanud kandidaat Peeter Tulviste nimetas valjameeste otsust lolliks pöördeks kommunismi poole. Välisagentuurid sellist väljendit oma pealkirjades ei kasutanud. Küll rõhutati uue presidendi ausust ja populaarsust keskmiste eestlaste hulgas. Kas pole see iseloomustus üllatavalt sarnane ekskommunistist Leedu presidendi ja tänase peaministri Brazauskase omaga? Aastaid on tema populaarsus tipus püsinud, rääkigu poliitilised konkurendid tema kohta, mida heaks arvavad. Samas ei oska ma meenutada ühtegi signaali Lääne maailmast, mis Brazauskasele tema minevikku ette heidaks.

Üllatavalt sooja sõnumi on ajakirjanduse kaudu ühiskonnale andnud tulevane esimene leedi Ingrid. Kui Helle Meri äärmine tagasihoidlikkus meenutas pigem mõne Idamaa despoodist riigipea vaikivat kaunitari, siis Ingrid Rüütel astub Kadriorgu tõelisele riigimehele väärika abikaasana. Sharmantne pereema ja vanaema, kes neljas võõrkeeles suhtlejana oleks vääriline vestluspartner nii USA eelmise esileedi Hillary Clintonile kui Soome naispresidendile Tarja Halonenile. Ja mis elukutse sobiks riigijuhi kaasale paremini, kui oma rahva kultuuri ja folkloori teaduslik uurimine.
43 aastat õnnelikult koos elanud kahe lapse ja kolme lapselapsega perekond ongi ju see, milleks eesti demograafid meid üles kutsuvad. 29aastaselt naise võtnud president aga on just seesama etalon, mida turuühiskond noortele soovitab. Abielluge siis, kui eluks küps olete!

Oma kätega Tartu kodumaja uksed ja aknad valmis hööveldanud Arnoldit peaks hoolsa ja kokkuhoidliku majaperemehe ideaaliks ükskõik millise lääneriigi keskklass. Meenub sadamatöölisest Soome presidendiks tõusnud Mauno Koivisto, kes esimesel vabal hetkel Helsingist jälle isatallu pages, sest kodused tööd ei tahtnud mehel kuidagi otsa ei saada.
Kui Rüütlite kodujutule lisada veel küpsisetort, mida lapsed väga armastavad ja mille jaoks Ingridil vahel aega jääb, või kastitäis hamstreid lastelaste voodi all, saame ihaldatud kodu, mida nii eestlased kui ka kogu kristlik maailm pühaks on pidanud.

President Meri perekonna kodu soojusest pole rahvas siiamaani suurt midagi kuulnud. Teame vaid, et sulidest ärimehed riigipeale Viimsis maksupettusega maja ehitasid ja et president oma isakodu koos üürnikega maha müüs. Toasussides presidendi hubast õhtutundi abikaasa ja tütre seltsis pole ajakirjandus seni kirjeldanud.
Tundub, et läänelikesse klantsajakirjadesse sobiks Rüütlite kodu ja perekond Meride omast märksa paremini. Rääkimata fotogeenilisest peresisast endast, kelle nooruslik näopilt iga kvaliteetmagazini kaant kaunistaks ja eestlase head väljanägemist tutvustaks.

Nii jõuamegi järeldusele, et vastupidiselt varem väidetule võib Rüütli valik Eestile suurt kasu tuua ja riigi mainet Läänemaailma silmis vaid parandada. Paremale kreeni vajunud varakapitalistlik riigilaev lõpututes reformitormides otsib juba tükk aega tasakaalu. Opositsiooni president suudaks selle leida.
Kuid ainult tingimusel, et opositsioon ise valimisteni sama ühtseks jääb, kui ta suutis seda Estonia saalis. Vaid Keskerakonna ja Rahvaliidu ühine töö rahva usalduse taastamisel omariikliku poliitika vastu ja valimisvõit viiks Eesti tasakaalu. Alles siis on meil lootust tulevikku jagada kogu rahvaga. Üheskoos astuksime siis ka Euroopasse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (48)