Laulva revolutsiooni lapsed lõpetasid gümnaasiumi

27. juuni 2007


1988. aasta kuumal ja unustamatul aastal rekordarvuliselt – 25 000 – sündinud lapsed lõpetasid eelmisel nädalal gümnaasiumi. Ehk SEE põlvkond on nüüd suureks saanud. Paljudes peredes sündis siis kas pesamuna või otsustasid teised rahvuslikes meeleoludes esimese võsukese ilmale tuua. 1994. aastaks, kui esimesed kibedad reformid olid rahvast üle käinud, langes sündide arv 12 000-ni. Nende viljade mõju ühiskond alles hakkab tundma.

Kuid täna on laulva revolutsiooni kevade lapsed suured ja lendavad pesast välja. Head teed!


EKSAMILAHINGUVÄLI EESTI KOOLIDES

Jaanipäevased lõpuaktused on seljataga ja uued võimalused noortele valla. Ühed eksamipingutused on möödas, kuid igatsetud tudengiseisusse jõudmiseks on paljudes kõrgkoolides endiselt vaja läbi teha lisaeksameid, kollokviume, katseid, teste ja intervjuusid. Teisisõnu, ees ootab eksamite teine voor – järjekordselt tõestamaks iseenese suutlikkust, andekust ja paraku sageli ka agressiivsust, mille kohta pikki aastaid on kasutatud väljendit läbilöögivõime.

Ja õige ta on! Peadki läbi lööma erinevatest barjääridest. Meie ühiskonnas tunnustataksegi ainuvõimalikuna konkurentsi. Kuigi riigieksamite esialgse korralduse eesmärgiks oli sikud ja voonakesed kenasti kahte lehte jagada, oleme täna seisus, kus kümme aastat tehakse eksameid ja rahul pole nendega ei eksamisooritajad ega õpetajad, lapsevanematest rääkimata. Eksamitulemustele vaatamata juhtubki, et septembris on kõrvuti 100 punkti saavutanud õpilane ning teine, kes 30 punktiga on tasulisele tudengikohale õppima saanud. Konkurents käib vaid riiklikele kohtadele ja puuduolevad punktid saab õppemaksuga ära tasandada.

Iga kool kujundab ise oma õppe

Küllap mõni arvabki, et las õpivad – ühed tudengid ja tulevased insenerid ning muud spetsialistid kõik. Aga kas ikka on? Koolide pingeread näitavad eksamitulemuste tohutuid erinevusi, kurdetakse ka eksamite sisulise korralduse üle.

Tänavu väideti, et matemaatika riigieksamit ei suutnud kohe sooritada matemaatikaõpetajadki. Nüüd on teada, et aine keskmine tulemus üle riigi oligi 51 punkti sajast võimalikust.

Milles siis asi?

Ühest vastust on raske anda, kuid aastaid koolis töötava õpetajana ütlen, et peapõhjus on õppekavas.

On ju ütlematagi selge, et eksamil tasub küsida ikka seda, mis on õpitud. Kui oleme juba 11 aastat olukorras, kus iga kool kujundab ise oma õppesisu kolmeks aastaks etteantud teemade alusel, siis paratamatult valitakse konkreetset õppesisu igas koolis mõnevõrra erinevalt.

Mõned lähevad oma ainekäsitlusega nii süvitsi ja detailidesse, et õpilased hinnet üle "3" naljalt ei näe. Teisal püütakse aru saada, et gümnaasiumiastmel ei olda suutlikkuselt veel ülikoolide esmakursuslased, ning õpitakse vaid õpetaja arust olulist. Paraku pole keegi selles, mis oluline on, konkreetselt kokku leppinud. Nii polegi teada, millisel raskusastmel eksamiülesanded juhtuvad ühel või teisel aastal olema. Eksam võib ju õnneasi olla, aga veel parem, kui nii õppijad kui ka kontrollijad oleksid vastastikku informeeritud ja peaksid kokkulepetest kinni.

Öeldakse, et kogemustest õpitakse. Kas oleme seda teinud? Otsustage ise.

1997. aastal algas üheaegselt nii uue õppekava rakendus kui ka riigieksamite tegemine.

Tulised dispuudid eksamite üle

Mäletan üht tulist mõttelahingut Tõnismäel, kus kadunud Voldemar Pinn palus kirjandi kui esmakordse ja uuelaadse riigieksami vähemalt seadustada. Seda ka n-ö "punase tule alt " tehti, ja õnneks jäi tulemata piinlik moment, kus terve Eesti oleks kirjutanud seadustamata riigieksamit. Kahjuks hakati eksameid tegema enne, kui vastuvõetud õppekavaga 12. klassi jõuti.

Väga eriline ja tänini nii meil kui ka mujal arusaamatu oli eksami sooritatuks lugemine 1 punkti saamisega 100-st. Praeguseks oleme küll 20-punktise soorituskünniseni jõudnud, kuid kas see siis ongi meie üldharidusele vastuvõetav kvaliteeditase ja kas sobib sellega tahta olla tunnustatud vastavalt Lissaboni konventsioonile õppimiseks teistes Euroopa ülikoolides?

Tulemus näib kesiseks jäävat, ja seda olukorras, kus koolides on juba ammu välja kujunenud oma õppesuunad: kellel humanitaar- või reaalainete suund, kellel meedia, kunst või muusika. Kindlasti on diferentseerumine ning õpilaste huvide ja võimete
ulatuslikum arvestamine hea, kuid sel juhul peaks tegema ka diferentseeritud eksameid. Pole ju mõtet igaühel Erki Noolega koos 100 meetrit joosta, ehkki see oleks tore ja meeldejääv sündmus. Sloveenias korraldatakse juba ammu kahetasemelisi eksameid. Soomes pole neid sellistena üldse – on vaid komplekseksam ülikooli astumiseks. On riike, kus endiselt tehakse eraldi üldhariduskooli lõpueksameid ja ülikooli sisseastumise eksameid.

Kas riigieksamid on anomaalia?

Just seda viimast ehk praeguste riigieksamite ärakaotamist nõudsidki õpilasomavalitsuste liidrid eesotsas Martti Martinsoniga. Eelmine Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Olav Aarna väitis 8. juuni Õpetajate Lehes, et riigieksamid on Eesti haridussüsteemi arhitektuuris anomaalne nähtus, millele Peeter Kreitzberg lisab, et standardsed riigieksamid koolide sellise kirevuse juures ei sobi.

Küllap on nii õpilastel kui ka teistel kõnelejatel omad argumendid, kuid on selge, et seni pole vastuvõetavat eksamisüsteemi käima saadud. Kui 1997. aastal oli eesmärgiks ühitada riigieksamid ja vastuvõtueksamid ning ülikooli pidi saama vaid riigieksamite tulemuste põhjal, siis täna see nii pole. Kõrgkoolide taotlused teenida sarnaselt äriettevõtetega on devalveerinud kõrged punktisummad, ja pole põhjust pahandada nende õppejõududega, kes vestlevad kõikide üliõpilaskandidaatidega, enne kui lõplik vastuvõetute nimekiri selgeks saab.

Kümme aastat tagasi oli eesmärgiks ka õpetajatepoolse õpilaste kiusamise lõpetamine. Täna sellest enam juttu pole, sest koolikiusamine on ammendamatu valveteemana niikuinii päevalehtedes pidevalt pildil. Kiusamine on sageli seegi, kui kooliskäimist või õppimist nõutakse. Minul on vedanud, sest õnneks õpetan õppimiskallakuga koolis.

Valitakse kergemaid eksameid

Eksamite arv on kontrollimatult tõusnud – tänavu ning tulevalgi aastal saab neid sooritada 14 õppeaines. Olgu võrdluseks öeldud, et riikides, kus sedalaadi eksameid tehakse, on neid tavaliselt 4–5. Aastate lõikes on toimunud selge nihe väiksemamahuliste õppeainete eelistamise suunas. Miks valida raske matemaatika, mida on minimaalselt 210 tundi, kui saab teha eksami näiteks 105-tunnises ühiskonnaõpetuses või 140-tunnises geograafias või keemias? Lahingud kirjandi või mõne muu eksamivormi kasutuselevõtmise vahel käivad endiselt edasi.

Võõrkeelte keskmine hinne oli aastaid tõusnud ja jõudiski nii kõrgele, et peeti vajalikuks seda langetama hakata. Kaks viimast aastat on see ka korda läinud, ja tänavu kontrolliti isegi koma õiget kasutust. Kirjavahemärke võõrkeeles tuleb tunda, aga kui üksikasjaliselt?

Mul on õpetajatest kahju

Tegevõpetajana on mul kõige rohkem kahju iseenda ärajäänud tundidest ja nendest kolleegidest, kes oma ainetunde peale aprillikuud abituuriumiklassides enam eksamite tõttu anda ei saa. Ja mis aine see siis enam ongi, kui temas riigieksamitki pole? Kindlasti vähem tähtis, ja õppekavas ettenähtu jääbki läbi võtmata, kui aineõpetaja pole just kavalal kombel eelmistel õppeveeranditel ja -kursustel kõvasti pingutanud.

Eriliselt mõtlen ajast ja rahast kui ressurssidest. Olenemata sellest, kas eksamit sooritab 10 000 või 100 õpilast, tuleb eksamiülesanded nagunii koostada ja vastavalt tasustada. Hullem on pika ootamisega: kirjandi teed aprilli keskel, kuid saavutatu saad teada jaanipäevaks koos teiste aineeksamite tulemustega. Siiani on riigieksamid maksma läinud suurusjärgus 10 miljonit. Ilmselt võiks selle rahaga midagi muud teha, ideedest puudu ei jääks.

Ühtluskooli põhimõte peab jääma

Usun, et aeg oleks eksamikorraldust uuendada. Lihtsalt korstnasse kirjutamisega hariduse kvaliteeti ei tõsta, ühtluskooli printsiibi rakendamisest rääkimata.

Selleks oleks vaja määratleda õppekavas aine põhisisu klasside kaupa, esitada õppesuuna kujundamiseks vajalikud lisakursused, korraldada vastavalt õppesuundadele kahetasemelised eksamid, hakata eksamitöid parandama koolis. See kuulus vanasti õpetaja tööülesannete hulka ja lubas ka õpetajal näha, millised olid saavutused ja vajakajäämised. Vastavad eksamiülesanded saab koolidesse saata maakondade kaudu, protokolle saab täita arvutis, koolide eksamikomisjonide tööd saab ja peabki pisteliselt kontrollima. Siis oleksid eksamitulemused mõne päevaga teada ja tegelik koolitöö võiks maikuuski käia.

Küllap on teisigi uuenduslikke ettepanekuid eksamite korraldamiseks.

Kuid usun, et hästi ette valmistatud ja kordaläinud eksam võiks taas saada üheks koolirõõmu allikaks. Õpetajaile, õpilastele ja lastevanemaile, meile kõigile.

Head suvepuhkust ja mõnusaid mõtteid uueks kooliaastaks valmistumisel!

[esiletõste]
Pole ju mõtet koolis igaühel Erki Noolega koos 100 meetrit joosta, ehkki see oleks tore ja meeldejääv sündmus.

URVE LÄÄNEMETS
Tallinna Nõmme Gümnaasiumi vanemõpetaja

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)