Eesti rahva õige põhiprintsiip

Kalle Aamisepp,      26. veebruar 2003


Ma leian, et eestlased on käitunud nõukogude ajal ainuvõimalikult õigesti, lähtudes rahvuse säilitamise põhiprintsiibist ja igasugused endiste otsingud on alusetud. Muidugi tõendab seda ka rahva enamiku suhtumine: presidendiks valiti ju endine esikommunist Rüütel.

Et anda hinnangut eestlaste käitumisele alates 1939. aastast, tuleb alustada ikka ja jälle esilekerkivast küsimusest: Kas oleks pidanud 1939. aastal Nõukogude Liidule sõjaliselt vastu hakkama ja kutsuma kogu rahva üles kõikehaaravaks vastupanuks?

Saksa vabastajad-okupandid

Hiljuti rääkisid sellest Kuku raadios Trivimi Velliste ja Mart Helme. Leiti, et Eesti sõjaline vastupanu oleks lõpuks siiski murtud ja tulemus: 10 000 langenut ja 100 000 sõjavangi… Saatejuht püüdis täiendada: ja suurküüditamine… Selle peale tegi Helme kiiresti teist juttu. Tõepoolest, see oleks liiga ebameeldiv teema. Kummalisel kombel tahetakse unustada stalinliku reþiimi tegelik olemus, selle ülijulm otsustavus. Endistelt Poola aladelt viidi 1940. aastal nelja küüditamisega minema 600 000 inimest. Kui oleks lähtutud meie tulipeade tänastest soovitustest üldrahvalikult vastu hakata nõukogude korrale, oleks Eestist juba enne sõda ära küüditatud vähemalt mitusada tuhat inimest.
Sakslaste tulek tekitas paljudes eestlastes tõsise eufooria: vabastajad saabusid! Aga tegelikult oli see teise okupandi sündroom! Sakslased ei mõelnud Eestile mitte mingisugust autonoomiatki anda, rääkimata veel iseseisvusest. Ometigi oli esimene okupant niipalju kurja teinud, et selle ajendil saadi edukalt läbi viia mobilisatsioon ja saata surma kümneid tuhandeid eesti mehi. Aga korrates kindral Einselni sõnu ei olnud see sõda eestlaste sõda. Kuivõrd ka mõlemal poolel usuti, et võideldakse Eesti eest, oldi tegelikult võõrvõimude käsutäitjaks.

Kuidas vastu panna?

Peale jäi nõukogude võim ja iga eestlase ette kerkis küsimus: kuidas edasi elada? Kas jätkata vastupanu koos aktiivse partisanisõjaga (mida metsavennad ka osaliselt tegid) või püüda muganduda uude tegelikkusesse, säilitades oma rahva omal maal. Aktiivne vastupanu oli ilmselt mõttetu ja viinuks kiiresti kogu rahva füüsilisele hävingule. Kindlasti olnuks siis märtsiküüditamine 1949. aastal kümneid kordi suurem ja eestlased oleksid juba Stalini ajal jäänud vähemusse omal maal.
Kui oleks aga piirdutud passiivse vastupanuga? Ei kommunistlikule parteile, ei komsomolile, ignoreerida valimisi, mitte minna demonstratsioonile, mitte astuda ametiühingusse, mitte kuulata poliitloenguid? Ignoreerida marksismi-leninismi ülikoolides jne. Samal ajal levitada nõukogudevastaseid lendlehti, põletada ja lasta õhku ausambaid, kritseldada plankudele üleskutseid?
Eestlastel lasus nagunii faðismikahtlus, üldine vastupanu, ehkki passiivne, oleks teinud eestlastest faðistliku rahva ühes kõigi sellest tulenevate järeldustega. Kas oli võimalik siia läänepiirile jätta sellist faðismipesa? Kindlasti oleks venelaste vool Eestisse jõuliselt suurenenud. Kas oli võimalik koolitada faðiste ülikoolides? Kindlasti mitte. Kadunud oleksid eestikeelsed ülikoolid ja koos sellega ka eesti tehnilise ja humanitaarse intelligentsi juurdekasv. Ülikoolidesse oleksid ehk jäänud eestikeelsed näidisrühmad. Kui ENSV-s tegelikult kujunes olukord, kus direktorid, peainsenerid, osakonnajuhatajad ja peaspetsialistid olid eestlased, lihttöölised aga venelased, oleks meie nüüdsete tarkade soovitusi jälgides kujunenud olukord vastupidiseks.
Sest praegugi räägivad paljud: Oi, juba minu vanemad ütlesid, et hoia ennast sellest võimust nii kaugele kui iganes võimalik. Täpselt nagu just hiljuti Kuku raadio kommentaator teatas: Miks ta läks TRÜsse juurat õppima, läinud parem katlakütjaks!
Tõepoolest, eestlastest, kes veel Eestisse oleks jäetud, võinuks saada puhtproletaarne rahvas: ehitustöölised, treialid, torulukksepad, katlakütjad, seatalitajad, lüpsjad jt. Muidugi kõik auväärsed ametid. Kuid kas sellest lihttööliste massist oleks olnud Eesti Vabariigi taastajaid? Kas oleksid nemad suutnud astuda tõelisse vabadusvõitlusse, luues Rahvarinde ja kuulutada välja Eesti Vabariigi?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)