Parasiitide armee riigi rahakoti küljes

Andres Sau,      24. juuli 2002


Kui inimene pole oma elus üle elanud midagi tõsist, on tal raske ühe või teise asja olemust sügavuti mõista. Minuga igatahes oli nii. Kuni tervis polnud muret tekitanud, ei olnud mul ka ettekujutust meie tervishoiust. Olin küll lugenud, et kusagil taheti sulgeda pisikesi raviasutusi ja kiirabipunkte, aga lähemalt ei teadnud ma sellest midagi.
Juuni keskpaiku külmetasin tõsiselt ja palavik tõusis väga kõrgele. Rahvameditsiiniga tegelejana tean, et palavik on inimese kaitsereaktsioon ja selle mahavõtmisega pole vaja kiirustada. Kui aga palavik ei tahtnudki alaneda, pidin pöörduma polikliinikusse. Arst kuulas mind siit ja sealt ega osanud koheselt midagi öelda. Et peatselt oli tulemas jaanipäev, sain vereanalüüsi anda alles pärast pühi. Analüüsi vastusest selgus, et mul on tõsine tervisehäire. Sain suunamise Kivimäe haiglasse, kus mind kaks päeva uuriti ja siis opereeriti. Üllatas intensiivravipalati õdede ja sanitaride soe suhtumine haigetesse. Ei tea kõikide nende nimesid, aga olen neile väga tänulik.
Nüüd on mul piisavalt aega mõelda Eesti Vabariigi tervishoiuprobleemide üle. Olen jõudnud järeldusele, et kogu meie riigi elanikkond on väga haige. Ja kui enamik riigi elanikkonnast on haige, siis on see riik haige ning Potjomkini küladega pole seda võimalik varjata. Kas ikka alati on kõige halva põhjuseks rahapuudus?
Peetagu mind nüüd ketseriks ja põletatagu mõttes tuleriidal, aga ma ei võta tagasi ühtki kirjapandud sõna. Meie riigil ei ole rahapuudust, vaid on tohutu suur parasiitide armee, kes on end nagu puugid riigi rahakoti külge imenud. Pole mina esimene, kes ütleb, et Eestile tehtavad kaitsekulutused on tohutult suured. Kelle või millega meie riik kavatseb sõdima hakata ja kellele ta üldse vastu saaks? Ka on meie väikese vabariigi kohta liialt palju ministeeriume kolmekordselt ülepaisutatud pintsaklipslastega. Ja kõige suurem parasiit on seesama Haigekassa, kus iga tühisemgi kontorirott on hambad ristis marisjesseliku järjekindlusega valmis tõestama, kui väga vajalikud nad on. Tänu taevale on nüüd Haigekassal uus juht, aga olen valmis kihla vedama, et paremaks meil sellest midagi ei muutu. Üks rikkur vahetus teisega ja kõik läheb vanaviisi edasi.
Minu veendumus on, et Eesti Vabariik peab suutma ravida kõiki oma elanikke tasuta, peab mitte sulgema pisikesi raviasutusi ja külahaiglaid, peab jõudma osta vajalikke aparaate jne, jne. Ehk tundub see praegu utoopilise ja ketserlikuna, kuid loodan, et kunagi saab see tõelisuseks. Ja kas see ikka ongi nii utoopiline? Mõelge selle üle!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)