Naised, ärgem lubagem end sõimata!

Vabariigi juubeli nädalal, kui koostaja Maarja Keskpaik esitles Okupatsioonide muuseumis eesti hingeaadlike ülendavate kõnede kogumikku (see oli hingematvalt kaunis sinimustvalges ja rukkilille-pääsukese ornamendiga kujunduses; kujundaja Heisi Väljak), tsiteeris Kanal2 „Reporter" teist poliitilist raamatut - „Eelarve. Friigikogu rahvuseepos" (järelsõna Mart Laar, Mart Nutt, Eiki Nestor) ja Riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi sama hingematvalt madalat sõimu naispoliitik Kadri Simsoni aadressil.

Kontrast ja kuristik

Ma ei hakka „Reporteri" sõnu kordama. Eesti naisliidreid on ennegi vänge sõnasopaga üle valatud. Mind vapustas eriti kontrast kahe esitletud raamatu vahel - ühel pool kuristikku „Eesti ajaloolised kõned" ja teisel pool vänge sõim. Muidugi on meie ajalugu kontrastiderohke ja vastavalt sellele on kõneraamatus avaldatud nii Hjalmar Mäe kui ka Nikolai Karotamme, nii Oskar Looritsa kui ka Johannes Käbini sõnavõtud, peaaegu kõrvuti.

Kõrvuti tuleb edasi elada ka Eesti meestel ja naistel, nii et ehk ei tasuks pimedas vihas edasi sõimata? Ehk aitaks meid liikuda sõbralikuma vabariigi poole kõigi arukate naiste ühinemine meessõimu vastu, sest lõhe pole ammu enam ehtsas eestluses, riigikeeles ega isegi mitte maailmavaates. Ropult on ju naisi läbi sõimatud parteikuuluvusest hoolimata. Väärituid sõnu on kuulnud Marianne Mikko, Kristiina Ojuland, Yana Toom ja Kadri Simson. Naisliidrid, kes ei sarnane muus kui sõimulaviinis, millega meeskriitikud nad üle on valanud.

Avaliku meedia verbaalne vägivald pole viimastel aastatel olnud põrmugi proportsioonis naispoliitikute tegevusega. Mitte ühtegi kriminaalkuriteos või riigirahade tuulde pillamises kahtlustatud meespoliitikut pole kunagi nii ropult häbimärgistatud ja läbi sõimatud kui naisi, kes püüavad meenutada vaid inimõigusi ja seega ka neid kõnesid, mis kogumikus „Eesti ajaloolised kõned" üllitatutena meie ette toodud ning mis olid kord Eesti Vabariigi loomise eelduseks.

Kogumikus on ka mitu avalikku pöördumist. Tsiteeriksin sotsiaalteadlaste oma kui kõige erapooletumat (20. ja 21. aprill 2001): „Järeldus on, et riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta. Eesti peaministri laskeharjutused ning sellele järgnenu on drastiline näide tegudest, millele võimueliit ei ole suutnud anda demokraatlikus riigis ainumõeldavat hinnangut. Vastutusest kõrvalehiilimine annab ühemõttelise signaali - Eestis on kaksikmoraal, Eestis võib käituda ebaeetiliselt ja vääritult /.../ Tuleb endale aru anda, et kui me ei suuda ületada riigi ja moraali kahestumist, oleme „läbikukkunud riik" ja „kaduv rahvas". Viimast on meile tegelikult juba mitme sajandi vältel ennustatud, kuid välise surve kiuste oleme suutnud püsima jääda. Kas me suudame seda aga omaenda vabas riigis?"

Kaksteist aastat hiljem

on olukord paraku veel hullem. Naispoliitikuid sõimatakse valimatumalt kui eales varem. Kaldun arvama, et üksnes emapalk meie riiki küll ei päästa, sest mis kasu on pojast, kes oma ema, abikaasa või kolleegi räigelt läbi sõimab? Mis kasu on riigiliidritest, kes suudavad eestlust ette kujutada vaid vaenuõhutamisena?

Muide, pole olemas sõna „inglus". „Sakslus" kõlab pigem humoorikalt. Ainult „eestluse" nimel on võimalik ropp sõim, eriti meie naiste vastu, meie emade, tütarde ja naispoliitikute vastu! Pole ime, et Eesti Vabariigi parlamendis on naissugu esindatud kasinamalt kui teistes Euroopa Liidu riikides.

Sõim algab alati mõõdutundetust vihast. Ajaloolistes kõnedes väidab Marju Lauristin (2000): „1920ndate alguses, ühiskondlike segaduste ajal, oli meil kildkond noori inimesi, kes hoidsid teisele poole, mõtlesid teisiti ja püüdsid maailma parandada omal moel. Noor Eesti riik aga pani need aadetega, ehkki valede aadetega noored inimesed, paljud veel keskkooliõpilased, eluks ajaks vangi. Sellega käivitati kahetsusväärne protsess - noores riigis kujundati välja seltskond energilisi, andekaid ja liidriomadustega tegelasi, kes kasvasid üles oma riiki vihates. Neidsamu noori inimesi sai 15-20 aasta pärast ära kasutada sellesama riigi vastu, ja tagantjärele võib öelda, et Eesti otsustas end kaitsta viisil, mis hiljem aitas kaasa tema hävingule." Kuldsed sõnad!

Loodan, et eesti naised

taipavad lõpuks, kuidas nad praegu kaitsevad end samuti viisil, mis hiljem aitab kaasa nende hävingule. Andekas eestivene poetess ja ajakirjanik Jelena Skulskaja on teatavasti ühe tuntuma eestluse nimel sõimleja Juku-Kalle Raidi ammune kaastööline ja mõttekaaslane mitmes ühisprojektis, olgu selleks kakskeelne kultuurisaade „Batareja" (riigitelevisioonis) või ajaleht „KesKus", mis alustas sama viletsal paberil nagu praegune „Kesknädal", on aga tänaseks muutunud paksuks ja võimsaks ajakirjataoliseks trükiseks. Skulskaja on loodetavasti tänu riigitelevisioonile ja sõbrast sõimlejale suutnud end Raidi avaliku sõimu eest kaitsta? Juku-Kalle Raid ründab ju „eestluse nimel" pigem eestlannat Kadri Simsonit jt rahvuskaaslasi. Eesti naisi, keda niigi vähe kodudesse alles jäänud, sest kipuvad abielluma välismaa meestega.

Naistesõimajatega sõbrustades

saab end niisiis hästi sõimu eest kaitsta, ja kes meist ei tahaks olla võitjate poolel? Aga mis hinnaga, naised? Et leebelt naeratades jälgida, kuidas meie naisliidreid kaagutajateks ja vene l...deks sõimatakse? Kas tõesti usume, et järg ei jõua kord ka meie kätte? Sarimõrtsukas ei peatu, kuni teda ei peatata, - sarisõimajaga on täpselt samuti.

Rootsis kasvanud ja kasvatatud eestlasi võib kritiseerida nii mõnegi uue häda toetamise eest, aga äsjane Jaan Krossi auhinna võitja Enn Nõu on eeskujuks just suhtumises inimestesse, kes tema poliitilisi vaateid ei jaga. Seega ka minusse! Me oleme täiesti erineval arvamusel mitmetes küsimustes, ka suhtumises Eesti Vabariigi vähemusse, aga me suudame vaielda, ja olla seega dialoogis.

Sõim pole enam dialoog,

pole ka tõeline demokraatia. Sõim on verbaalne relv, pealegi relv allapoole vööd. Soovitan kõigil eestihuvilistel läbi lugeda Enn Nõu kolmeosaline dokumentaalromaan „Vabariigi pojad ja tütred", mis Krossi auhinna pälvis. Sellest võib õppida lisaks muule ka seda, kuidas eesti emad ja pojad, mehed ja naised on omavahel armastavalt, igatsevalt ja viisakalt suhelnud, kirju vahetanud, kõnesid pidanud. Ilma inetu sõimuta isegi sel juhul, kui nad on olnud erinevates parteides ja teine teisel pool rindejoont. Enn Nõu kirjutab romaani III osas: „Eestlased on Narva all ja Sinimägedes andnud oma rahvale seitse kuud hinge tõmmata, põgeneda ja soomlastele Helsingi venelaste poolt võtmata hoida..."

Ka praegune lõhenemine

on andnud meile võimaluse hinge tõmmata ja järele mõelda: kas tahame, et oma emasid ja tütreid - no näiteks emapalga nimel - ka edaspidi laussõimataks ja mõnitataks, võõrkeelsetest naabritest rääkimata? Või ei taha me seda mitte? Sõim ei jää ainult sõimuks; sõim kuulutab ette totaalset režiimi. Mida on vahel suudetud siiski ära hoida...

Mina igatahes oleksin uue sõimuriigi vältimise nimel valmis tegema pigem koostööd kasvõi mõne ENDISE gestaapolase, kagebeelase, maoisti või inimsööjaga, kes on oma vigu mõistnud ja tunnistanud, kui mõne ENDISE rahvusiidoliga, kes nüüd külvab eestluse nimel vaenu ja vihkamist, nii eri rahvaste kui ka eri sugude vahele, ega suuda mõista oma ebainimlikkust.

Naised - parteist, rassist ja keelest sõltumata -, ärgem lubagem end karistamatult läbi sõimata ükskõik kui isamaaliste hüüdlausete saatel! Lõhe Eesti Vabariigis ei jookse ju eestlase ja venelase, mehe ja naise, ema ja poja, vaid kurjalt sõimleja ja arukalt kõneleja vahelt.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste] Üksnes emapalk meie riiki küll ei päästa. Sest mis kasu on pojast, kes oma ema, abikaasa või kolleegi hiljem räigelt läbi sõimab?

[fotoallkiri] KAKS VÕLUVAT POLIITIKUT: Miks peaks ütlema „naispoliitikut"? Ei pea ju! Kadri Simson ja Kristiina Ojuland on mõlemad aga „meespoliitikute" käest sõnadega avalikult nuhelda saanud. Üht ründas meesminister, teist ministeeriumi meeskantsler. Tase?

Jaga |