Genotsiidi tunnistajate hingevaevad

Inimsusevastane kuritegu oli? Oli! Genotsiid oli? Oli – ja milline veel! Võrreldes 1949. aasta märtsiküüditamisega oli 1941. aasta juuniküüditamine eriti küüniline – Eesti riigi vaimne ja füüsiline eliit küüditati, peresid lahutades ja õhukeses suveriietuses, ilma vara kaasavõtmise õiguseta, surema Venemaa põhjaregioonidesse, kus juba juuli lõpus hakkasid öökülmad kimbutama, kuid ees oli karm talv. Märtsis küüditatud jõudsid Siberisse siiski kevadel, mil oli võimalik midagi maha kasvama panna, et nälga peletada ja järgmiseks talveks varusid koguda.

Lugedes 24. mai Postimehest Alo Lõhmuse refereeringut Arnold Mere süüdistuskokkuvõttest, tundub, et juuniküüditamise eesmärk oli tõesti hävitada Eesti rahvuslik eliit, kuid märtsiküüditamise eesmärk oli palju proosalisem: ülejäänud eesti rahva hirmutamiseks küüditada Siberisse need viletsamad ja väetimad, kes segasid suurt sundkollektiviseerimiskampaaniat.

Raamatust „Siin ja Siberis“ loen: „Üleöö pärast küüditamist saidki kolhoosid kõikjal hoo sisse. Ei mingit tüütut kauplemist, nagu see oli 1947. aastal esimese kolhoosi tegemise aegu Valjalas. Kolhoosiastumise aktiivsus tõusis neil päevil Kihelkonnal plahvatuslikult: 1. maiks oli Virita küla rahvast 99,8% kolhoosi astunud. Samas aga sai kolhoosi esimeheks kohalik suurtalunik ja rehepeksumasina omanik.“

Väide, et Punaarmees teenimine välistas väljasaatmise, võib üldjuhul õige olla, kuid tean ka erandit: tunnen saatusekaaslast, kelle vend teenis Eesti Laskurkorpuses ja pärast sõja lõppu demobiliseerus, kuid küüditati invaliidina 1949. aastal koos vennaga Siberisse, kuigi oli võimude ees n.ö puhas poiss.

Need tänased kohtuprotsessid aga tekitavad küsimärke: miks neid ei korraldatud juba 15 aastat tagasi, siis, kui selleks veel õige aeg oli? Mitu aastat tagasi sain kutse analoogilisele protsessile Kuressaares, mis juba siis oli lootusetult hiljaks jäänud, sest peasüüdlane Vassili Riis oli pikast „ootamisest“ tüdinenud ja jõudnud manalateele minna. Nii olidki kohtualusteks vaid tundmatud minirepresseerijad.

Olnuks minu võimuses, haaranuks ma Jüri Böhmilt okastraatpärja, kuid ei trüginuks sellega leinava Pronkssõduri juurde, vaid saatnuks nõunik Laariga hoopiski Gruusiasse – kalli Isa ning armsa Juhi ja Õpetaja Jossif Vissarionovitši ausamba ette.

Asi kisub vägisi komejandiks. Meie „mini-nürnbergidega“ hakkab juhtuma umbes sama, kui täna teatataks, et homme algab, vaatamata 63-aastasele vaheajale, Suur Nürnbergi Protsess.

Kas keegi teab, kui palju on meie seas veel isikuid, kes vähem või rohkem olid seotud küüditamisega? Ka minu küüditaja on praegu tuntud ja tubli Eesti kodanik. Ja ega ma kade ole, et Lennart Meri autasustas teda medaliga (loodetavasti mitte küüditamise eest!). Aga kas praeguste kohtuprotsesside arengu põhjal ei saa oletada, et tema suhtes pole välistatud näiteks kümne aasta pärast mingi kohtumõistmise käivitumine, kui vaid süüdistajaid leiduks. Omalt pool olen öelnud ja ütlen tänagi, et mina see süüdistaja küll ei ole.

Näiteks on „Siin ja Siberis“ lk 9 kirjas: „Lauri oli paljudele tuttavatele öelnud, et ise on ta kaks korda Siberis olnud ja et tal on tulnud ka teisi Siberisse saata... Niisiis – represseerija, kes tuleks hukka mõista. Mina seda küll ei tee. Mõistan totalitaarse süsteemi totalitaarsust, mõistan Lauri hingelisi ja füüsilisi üleelamisi.“

Selle näite ei too ma siin mitte selleks, et Lauri vastu süüdistusi ässitada, vaid selleks, et näidata, kuidas totalitaarne stalinism ka lihtsad inimesed režiimi teostamise masinavärgi hammasrataste vahele salakavalalt oskas kaasata. Stalin oli oma totalitaarrežiimi üles ehitades lausa maailmatasemel kurigeniaalne – ta oskas rahvast isekeskis üksteise vastu üles ässitada, samas jättes oma käed alati puhtaks.

Lõpetuseks küsiks: miks Arnold Mere protsess ei alanud palju aastaid varem? Hakka või uskuma sahinaid, et Lennart Mere eluajal ei tulnud kõne allagi tema lähisugulase kohtu alla andmine. Või kuidas?

Samas arvan, et kas ikka on enam mõtet jooksutada vanureist kannatanuid ja tunnistajaid mööda lõputuid kohtuprotsesse? Võib-olla siiski sõlmiks mingi mõttelise kodurahulepingu osapoolte andekspalumise ja andeksandmisega, et vähemalt hauas leiaksime endale lõpuks rahu?

UDO KNAPS, küüditatu

Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |