Valgustusaeg ja „valgustajad“

 Kui nad ei leia analooge tänase päevapoliitika kajastamisest, siis näitab see, et ei suvatseta vähegi tõsimeelselt süveneda ajaloo kulgu. Aga võiks ikka pisutki olla enesesundi teadvustamaks, kuidas meie ajusid „toimetatakse“.

 Siinjuures on üsna kohane nentida, kuidas tosin aastat hiljem mõtestati lahti 1956. a Ungari sündmusi. Mõistagi „Vaba Euroopa“ ja/või „Ameerika Hääle“ vahendusel ning üliraskelt kuulatavana –- tolleaegse raadiotehnika abil tuli kramplikult eristada saadete lainepikkusi segajate omadest.

 Mõneti utreeriv paralleel – keskaegsed valgustajad saadeti üldjuhul tuleriidale või aeti rattale pseudovalgustajate poolt, kes mõistagi omi käsi ei määrinud. Tollased käsutäitjad tegid tööd ülima agarusega, nüüdseks on muutunud üksnes aeg ja vahendid. Põhieesmärgiks on ikka auditooriumi (s.t rahva) vaimu suunamine valitsejaile sobilikule aktseptile (loe: mammonale), mis on pandud jõustruktuuride pärusmaale. Õigustused ja vajalikud lahendused leitakse ja antakse laiapõhjalisele „arutlusele“ meedia suval. Siinjuures kimbuke targutajaid, sajatavaid, loitsivaid või edevale minakesksusele pürgijaid, pingutab üle igasuguse piiri, et pildile pääseda, nähtav olla. Erinevais väljaannetes on kesksed tegijapersoonid – sellised nagu näiteks O. Remsu, I. Veidenberg, R. Rebane. „Raskekahurväge“ esindab H. H. Luik, kel ühes „rindelõigus“ laskemoonatarnijaks võetud A. Kivisaar. Õukonnalauliku Tuuli Kochi kena naeratuse taga pole välistatud Mileedi sarm või Gioconda salapärasus. Irooniaga miksitud repliigid meediatähelt M. Reikopilt ja Keskerakonna-teema „eriteadlase“ A. Rannamäe poolne panus ei vajakski kommentaare.

 Kui nende tehtut peetakse martraudsaareliku nägemuse põhjal tasakaalustatud meediakajastuseks Edgar Savisaarest, siis pole eksperdid nivelliirist kuulnudki. Tegelikult on meedia massiivsel ettevõtmisel ja toel lausa lummava sektantlikkusega paljudele sisendatud suhtumist temasse kui mingisse paariasse.

 Ent imestamapanev, lausa leegitsev armastus kumab meedias Kadri Simsoni suhtes. Kui keegi näeb selles vähegi lugupidamist Keski suhtes, siis on too üsna naiivselt narrikstõmmatu. Kus iganes on meedia mesimagusalt rõhutades serveerinud K. Simsonit kui suisa paaria küüsi langenud Tuhkatriinut, pole need väljaütlemised mingid kaasatundvad ja osavõtlikud liigutuspisarad, vaid pigem krokodillile omistatavad „silmatilgad“.

 LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |