Inimene jäetakse elumerele hulpima

Jah, pakutakse küll abipakette, küll tasuta õigus- ja sotsiaalabi, pakutakse isegi heakorratöid, seda küll ainult Tallinna linnavalitsuse poolt, aga kui lähed kohale, on needki kohad juba hõivatud.

Ja mida aitab osutatavõigusabi (aitäh muidugi sellegi eest!), sotsiaalne jutuvada, kui inimene tahab töötada!? Ja kuhu ta läheb, kui aastaid ka juba üle 45? Päevas tulevat monad personaliosakonda üle 50 CV! Aga kui palju inimesi marsib ilma CV-deta mööda ettevõtteid ja asutusi? Jälle välismaale tööle? Kui mõni aasta tagasi mindi Eestist ära – jäeti oma töökoht maha, sest palk oli väike; siis nüüd lihtsalt polegi tööd, pole varsti enam midagi süüa – sellepärast minnakse. Ja paljudel on laenud kaelas. Inimene on kaitsetult jäetud hulpima kurjale tormisele elumerele. Mida ette võtta, kui sa oled nagu hunt nurka aetud? Mida teha?

Laar ise kriisitekitamise taga

Samas teatab raport Europarlamendile: Eestis, ennäe, on kõik korras – elu olevat valdkonniti normis!

Kus on südametunnistus neil, kes oskavad sellise raporti kokku panna?

Laarist-poiss, kas sul pole häbi tulla telekasse hebotama ülemaailmsest kriisist? Oled ju sa ise kõige selle taga, mis Eesti kriisi nii hulluks ajas. Ja veel teisi mustama, nagu inimesed ei teaks, mida sa käima lükkasid, kuidas sa riigi katastroofi äärele ajasid!

Eestit poleks kriis eriti puudutanud (riik ju väike!), kui poleks olnud Tõnismäe platsi puhastamist, küllap mingi luksusliku lõbumaja jaoks. Kus on nüüd need ässitajad, kui rahval läheb iga päevaga raskemaks?! On Ameerika onult oma piruka kätte saanud ja mõnulevad oma kaevikutes? Või valmistavad ette uut operatsiooni?

Keskerakond, palun lohuta!

Siinkohal tahaks pöörduda ka Keskerakonna poole. Palun selgitage, miks nii tehakse. Jutte liigub igasuguseid. Mida teha, kui keegi tuleb kutsuma tänavale meelt avaldama? Kas see võib äkki olla IRL-i provokaator? Kesknädal kirjutas juba küll, et koalitsioon on võimukaotuse hirmus valmis kõigeks. Ja seda me usume – nad on tõesti juba hambuni relvastunud, ja seda oma rahva vastu, valmis ka viimaseks alatuseks. Selles ollakse juba tõesti veendunud, kui vaid vaadata, mida teeb juurapealik Lang. Jõledaid seadusi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ja need pressitakse Riigikogus läbi.

Kui praegugi on tööandjad sunnitud inimesi vallandama, sest pole millegagi maksta, siis juulist alates on igaüht vallandada imelihtne. Jääb selline tunne, et nimelt luuakse olukord tekitamaks mässu. Nagu Sõduriööl. Nagu oli Lätis ja Leedus. Et oma OMON tänavale tuua. Nuutide ja pisargaasiga. Ja kes-teab-veel-millist halvavat vedelikku peale pritsitaks. Kutid, kes on julmaks õpetatud, saadetakse dubinkadega tänavale, hoope jagama, türmi tassima. Kõiki, ole sa noor või vana, välis- või sisemaalane.

Elu on inetuks läinud

Kui teed teleka lahti, mida sealt näed? Tühja pilgu ja salkus peaga tüdrukud teesklevad lõbusust, vaimustuvad ja kiljuvad iga lameda nalja peale. See on saate nn kohustuslik taust. Ka neljakümnesed saatejuhid on nagu tobud (ma ei nimeta nimesid) ja tahavad “ajaga kaasas käia”. Kui nad teaksid, kui hale vaatepilt see on!

Ja Tarandi Indrek-poiss on päris karikatuuriks muutunud. Aga laseb ikka samas vaimus – üks  teisitimõtlejate mahategemine ja bravuuritsemine. Ja ometi nii vahvate vanemate laps. Teine vend veel pentsikum. Ilgub iga asja kohta, mis tema arvates peaks teisiti olema.

Ja kõik need telemelus osalejad, isegi nn ilusate ja julgete suuvoodrid, on nii väsinud ja räsitud. Kaua sa ikka vassid ja valetad!

Elu on paljuski mandunud, just nagu 1939. aastal. Kaubaküllus küll on, aga rõõmu pole kellelgi, ei noortel ega vanadel. Silmakirjalikkus, tõusiklikkus, ühed ujuvad rasvas, teistel pole pannile midagi panna. Ja see inimeste alandamine! Nende alandamine, keda on paljaks tehtud. Või ongi see eesmärk – mida rohkem maadligi, seda vähem piiksuvad? Ei tea, kas usutakse, et nii jääbki igavesti?

Siinkohal tahaks pöörduda noorte poole, olgu nad mis tahes masti. Arvan, et noored on arukamad.

Meie põlvkond tõi vabaduse Eestile, nüüd on nende kord. Puhastagu tänased noored Eesti tõusiklikkusest ja muust rämpsust, sh poliitilisest! Et inimeste näole ilmuks jälle naeratus. Et nad ei kõnniks küürus jaendassesulgunult. Ehk on noored  võimelised ulatama üksteisele käed? Vanem ja keskmine põlvkond seda enam ei suuda. Nemad jäävadki kisklema.

Elu aga muutub rahvale aina väljakannatamatumaks. Ja isegi mitte niivõrd materiaalselt, kuivõrd moraalselt.

GRETE KAASIK

Tallinn

Jaga |