Kuidas Eestit mõistlikult tõusule juhtida

Üks ettevõtja ütleb, et makse tuleb üha langetada, aga teine suurärimees arvab, et hoopiski riigil tuleb sisse viia ettevõtete kasumi täiendav maksustamine. On kuidas on, kuid tähtsaimaks tuleb pidada, et kriisist õpitakse üksteisega aru pidama ja erinevate ettepanekute üle diskuteerima. Oluline on, et peale kaht aastat uut tõusu ei läheks meil meelest lihtne majandustõde - peale tõusu tuleb langus. Usun, et meie võimaluste realiseerimine saab toetuda kolmele sambale ühiskonnas: omavalitsused, keskvõim ja ettevõtlus. Samas neid sambaid liidab kodanikuühiskond.

Kas keegi ei näinud ohte ette?

Kindlasti on õige küsida, kas tõusufaasis ei nähtud ette ohte, mis võisid viidata langusele ja tagasiminekule. Üheks dokumendiks, kus kirjeldatakse võimalikke karisid, on 14. septembril 2005 Riigikogus heaks kiidetud riiklik strateegia - Säästev Eesti 21 (SE 21).

Tõsi, 2005. aastal ei olnud just eriti palju märke majanduslangusest. Vastupidi, meie majanduskasv näitas kohati kahekohalisi kasvunumbreid. SE 21 põhiülesanne oli vastata küsimusele: mida tuleks teha tagamaks Eesti ühiskonna ja riigi edukas toimimine ka pikemas perspektiivis?

Säästva Eesti seaduseelnõu pakub välja mitu strateegilist stsenaariumi, millest kõige õigemaks loetakse teadmusühiskonna poole pürgimist. Jah, tähtsates dokumentides ning sageli ka retoorikas räägitakse innovatsiooni olulisusest ning uurimis- ja arendustööst. Kahjuks jätab riigi panustamine nendes valdkondades soovida. Tartu Ülikooli teadlased on välja arvutanud Eesti riigi võrdluse konkurentsivõime valitud kategooriates Euroopa Liidu viie parima riigi keskmisega. Selles arvestuses opereeritakse skaalaga, kus maksimum saab olla 100%. Niisuguses võrdluses suudame olla enam-vähem samal tasemel ainult kahes kategoorias: aastane töötundide arv inimese kohta (96,7%) ning tööjõu osakaal elanikkonnast (90,8%). Samas riigilt innovatsiooniabi saanud firmade osakaal on 1,3% ning uurimis- ja arendustöö kulutused inimese kohta 7,8%.

Kas teeme õigeid asju?

Näiteks kvalifitseeritud inseneride kategoorias on meie näitaja 44,1%. Ehk lühidalt, Eesti inimene töötab praktiliselt sama tundide arvu aastas, kuid inimeste ja riigi toimetuleku tase jääb Euroopa viie parima riigiga võrreldes kaugele maha.

Siit tekib õigustatud küsimus: kas teeme õigeid asju? Ma ei saa kuidagi mõista riigi käitumist Arengufondi suhtes, kus investeeringute tagatis lihtsalt lõigatakse riigieelarvest maha. Keskerakond on teinud Eesti Arengufondi seaduse muutmise ettepaneku, mille kohaselt 0,3% planeeritavast riigieelarvest läheb Arengufondile investeeringuteks. Just tänases majanduskriisis tuleb analüüsida, mida oleme teinud valesti, kas meie panused on olnud õiged, mida teha insenerihariduse otsustavaks edendamiseks.

Ainult mõni aasta tagasi tundus, et laenude saamine on imelihtne. Suuri tagatisi ei nõutud ning skeem oli laenutaotlejate enamusel samasugune, kus pandi oma tulevane korter või elamu tagatiseks. Kuid kui sageli leidsime meedias lugusid, kus laene oli antud tootmisettevõtetele masinate, seadmete ja tehnoloogiate soetamiseks? Lühidalt, meie edu ei tohi tulevikus mõõta sellega, kui palju ilusaid maju kerkib põllule, vaid kui palju tootvat tööstust ja põllumajandust juurde tuleb, kuidas on lood toorme vääristamise ja  tootearendusega.

Haridus paigast ära

Haridus on olnud ja jääb meie edukuse vundamendiks. Ma ei pea silmas ainult kõrgharidust, sest väga suur osakaal on ka kutseharidusel. Tasakaal kõrgharidusega ja kutseharidusega inimeste vahel on meie riigis paigast ära. Niisamuti nagu vajame tublisid insenere, vajame ka puuseppi, autoremontijaid, juuksureid jt oskustöölisi. Eestis on 25.-64. vanusaasta rühmas  kõrgharidusega inimesi Euroopa keskmisest 45% rohkem. Samas on kõrgtehnoloogilises tootmises hõivatud inimeste osakaal ainult 53% Euroopa keskmisest.

Haridus on innovatsiooni alus, mille peale ehitatakse teadus- ja arendustöö infrastruktuur. Peame välja selgitama need vägagi kitsad teadus- ja arendussektorid, kus meil on loota läbilööki maailmas, ning neid ka piisavalt ja operatiivselt rahastama.

Miks linnud tulevad suveks Hispaaniast Eestisse?

Meie üheks suuremaks šansiks seljatada majanduskriis on läbimõeldud ja õiged otsused loodusressursside kasutamisel. Mu hea sõber küsis naljatamisi: miks linnud tulevad suveks Hispaaniast Eestisse? Vastus on ju imelihtne: neil on seal liiga palav.

Sama reegel võiks suure tõenäosusega kehtida ka inimeste puhul. Miks minna suvel puhkama ülipalavasse Hispaaniasse, kui on võimalik tulla Eestisse? Kindlasti ei toeta seda mõtet läbimõtlematud käibemaksutõusud kultuuri- ja turismisektoris, mis vähendab üpris tugevasti Eesti kui puhkuse- ja turismimaa  konkurentsivõimet. Meie geograafiline asend, kus oleme kahelt poolt piiratud merega, olles NATO ja Euroopa Liidu piiririik, loob väga soodsad eeldused transiitkaubanduseks. Kindlasti tähendab see nii maa- kui ka meretransporti, aga miks mitte ka õhuteed. See loomulikult eeldab mõistlikke suhteid meie naabritega.

Täna on põllumajanduses üle 300 000 ha kasutusest välja langenud haritavat maad. Selle taaskasutamine on võimalik meie oma ja rajatagust tarbijaskonda arvestades. Täiesti omaette küsimus on põlevkivi ja selle kasutamine tulevikus. Ainuüksi põlevkivikeemia võimaldab siit  saada üle 40 tooteliigi. Üle ega ümber ei saa me metsast, mis katab 50% Eestimaa pindalast ja mille tootearenduslik varamu on tohutu.

Meie riigil on piisavalt võimalusi ja potentsiaali tagamaks stabiilne elukeskkond siin elavatele inimestele ning ühtlasi olla konkurentsivõimeline laias maailmas. Peame suutma endale tunnistada, et üsna sageli soovime näha vaid peegelpildi esimest poolt, mis ütleb, et pealt on asi kullakarvaline, kuid jätame tähelepanuta teise poole - seest siiruviiruline.

JÜRI RATAS, Riigikogu aseesimees, Keskerakond

Jaga |