Kolm lasku Eesti Vabariigi kaitseks

JÜRI LIIM,      27. veebruar 2002



Mulle öeldi, et kui vene vägi hakkab üle Narva piiri rühkima, siis eesti mehed panevad haubitsad ritta ja annavad tõkketuld! Seletasin, et vene elektroonika fikseerib tulepositsioonid ära ja hävitab nad. Mulle vastati, et kui meie mehed jõuavad teha kas või kolm lasku, siis on nad oma ülesanded täitnud!

Oma pool sajandit järjepanu on Kõrvemaal-Eesti Ðveitsi mägedes ja järvedel valitsenud okupatsioonivägede pagunieetika ja relvamoraal. Tavakodanike inimlike mõõduskaalade järgi moraalitus ja eetikapuudus.
Jutt on ikka sellest jätkuvalt õnnetust Aegviidu-Tapa polügoonist. Kui palju on inimestele toonud muret ja meelehärmi põliskodudest väljaajamine! Olen üheksakümnendate aastate esimesel poolel minagi seda korduvalt teinud. Kuigi praegu öeldakse, et ei ole vaja pidevalt meelde tuletada paikade ajalugu ja sündmusi, sh Kõrvemaa traagikat, ei saa sellest mööda minna. Kindlalt on näha, et nõukogude aegsete kõrval on kodukootud militaristid oma rahva hädad ja lootused unustanud või ei tee seda kuulmagi. Käitutakse täpselt samuti, nagu käitusid meid anastanud polkovnikud ja kindralid.

Kõrvemaa võitluse algus

Tuletaksin meelde 1988. aasta septembri algust, kui korraldasin Aegviidu kõlakojas Eestimaa esimese protestimiitingu Punavägede vastu. Rahvast oli, sõnavõtte oli. Just sealt lasti lendu nõudmised: "Punaväed välja, Kõrvemaale kodud ja elu tagasi!" Koguti allkirju, mälestus- ja fotomaterjale, korraldati erinevaid üritusi ja kokkutulekuid.
Polügoonil tegid nõukogude väed mis tahtsid. Tulistati tankidest, kahuritest, haubitsatest, miinipildujatest. Pommitasid lennukid ja kopterid. Tuld anti erinevatest rakettrelvadest. Lõhati isegi hiigelvõimsaid süvaveepomme ja torpeedosid -nõukogude merevägi tühjendas ladusid.
1989. aasta 15 juunil organiseerisin esimese pealesõjaaegse autodessant-rahvamatka hõivatud Kõrvemaale. Sihtmärgiks oli kunagine NMKÜ (Noorte Kristlike Meeste Ühing) Koitjärve laager Paukjärve ääres.
Põhiline osa arvukast rahvast suundus paljude nooruskodude paika Aegviidu kõlakojast. Paljud aga sõitsid sinna ümbruskonna küladest iseseisvalt. Ikka selleks, et olnud kodud tagasi saada, et elu Kõrvemaale tagasi viia.
Kohal olid skaudiveteranid ja noorskaudid, kunagiste külade elanikud. Peeti jooksuvõistlust, oli lõkkeõhtu, kõlasid laulud. Vanale kohale püstitati suur rist, mille juures nagu muiste kuulutati jumalasõna. Arvukalt oli sõnavõtte ja meenutusi, avaldati tulevikusoove.

Mart Laari lubadus

Tollest üritusest kutsusin osa võtma praeguse peaministri Mart Laari, kes tegi retke otsast lõpuni kaasa. Tuletaksin talle meelde, ühtlasi küsiksin: (eks)peaminister Mart Laar, kas oled oma lubadused unustanud? Miks ikka ähvardab Kõrvemaad endiselt mürskude ja roomikute oht?
Ütles Laar muuhulgas ka järgmist: "Me peame tegema kõik selleks, et inimesed saaksid oma talud tagasi, et keegi neid enam oma kodust välja ei ajaks! Mitte kunagi enam ei tohi Kõrvemaal plahvatada mürsud ja pommid!"
Samad sõnad lausus ka ERSP tolleaegne liider Erik Udam. Endise tugeva partei vähesed allesjäänud liikmed on teatavasti Isamaaliidu tiiva all. Õigem oleks öelda -nad neelati isalikult alla.

Miks vaikite?

Kuid siiski ma küsin ka Tunne Kelamilt, Vardo Rumessenilt, Lagle Parekilt ja teistelt endistelt ERSP-lastelt: Miks nii? Miks käitutakse oma rahvale vaenulikult ja miks siiani vaikite?
Arusaamatuks jääb ka, miks Kõrvemaale ja sealsele rahvale tehtavat ülekohut nähes vaikivad erakonnad, kes laialt on end kuulutanud maarahva õiguste eest seisvateks? Ammu oleks aeg häält teha ja polügooni tont hävitada.
Ja kuhu on jäänud kunagi Kõrvemaal nii tõhusalt tegelenud Rohelised? Miks ei kosta sealsele loodusele ja inimestele vaenulikult ning kahjulikult mõjuvale tegevusele häälekat vastuseisu?
Eesti riiki taastades lootsid inimesed ülekohtu heastamisele. Ometi kestab Kõrvemaal nõukogude ajal sünnitatud ülekohus edasi. Ma veel mõistaks, kui seda teeksid võõrväed. Kui aga ülekohut põlistavad omad Kaitsejõudude "tublid strateegid", siis on see väga kaugel õigusest ja õiglusest.
Punavägedega nende polügoonil asuvates kasarmutes otseselt võitlemas, anastajate lahkumist ja kodude taastamist nõudmas käisid ka 14 Euroopa riigi noored. Nende samade riikide noored, kuhu nüüd nii innukalt trügivad ka Eesti võimurid. Polügoonil korraldati miiting, istutati puid, toodi kasarmute ette lilli, loosungeid, päevakajalisi plakatjoonistusi, raputati tanke... Kõlasid laulud, põrisesid kõikvõimalikud trummid, pasunad ja helivahendid.
Ma ei välistada, et tuleb teatada nendele noortele, nüüdseks täiskasvanuks saanud Euroopa Liidu riikide kodanikele praegusest olukorrast polügoonil. Usun, et nad on veel kord valmis appi tulema. Kuidas ja millises valguses näeb Euroopas välja Eesti ükskõik milline taolist ülekohut soosiv valitsus, ei ole raske aimata.

Kollitav sundvõõrandamine

Punaväed kuulutasid elanikke kodudest välja ajades: polügooni on vaja laskmisteks ja N. Liidu kaitseks! Sama stiili kuulutavad ka meie nüüdsed ohvitserid: vaja on lasta, et kaitsta! Kõrvemaa talumeestel aga ei ole vahet, kas nende kodutanumal plahvatavad nõukogude või Eesti Kaitsejõudude mürsud.
Oli aeg, kus Kaitseministeeriumist saadeti kohalikele võimudele käsukirju: talude tagasiandmist mitte teostada. Nüüdseks on lendu lastud hirmutamistermin -sundvõõrandamine, kuigi nii räiget formuleeringut püütakse momendil veidi pehmendada.
Samas aga on valmis vorbitud polügooni "põhikiri". Valmis treitud ja lattu oma momenti ootama pandud on kõikvõimalikud piirdetähised ja signalisatsioonid. Vormis mehed käivad inimesi tobedalt veenmas - oma usku pööramas. Püütakse auku pähe rääkida maade ostu-müügi tehingu küsimuses.
Oma isade maade müüjatele selgitaksin: hind, mida teie kodude eest makstakse, on tegelikkuses kaasajal sama "rikkalik", kui anti mõnedele sandirublasid nõukogude ajal. Maa tegelik väärtus on määratult suurem. Hiljem taipate seda isegi. Usun, et eriliste sõnadega meenutavad tulevikus oma kodude maade müüjaid lapselapsed.
Mõistan mina ja saab aru ka rahvas, mida tähendab kaitsetahe ja millised on oma maa kaitsevajadused. Polügooni on vaja, kuid mitte Kõrvemaale. Kui aga sinna, siis on see absoluutselt õiglusetu. Eetikast ja moraalist aga ei ole üldse mõtet rääkida. Avalikkuse silmis on Kõrvemaa polügooni ideekandjad hullemad punaviisnurgaga meestest, sest need on ju omad. Need, keda usuti ja kellele loodeti.

Jampslik haubitsakultus

Polügooni vajadus haubitsatele on absurd. Suur lollus on selle nimel end kas või lõhki pungitada. Mõistan, et Peastaabis töötavad spetsialistidest kahurväelased. Kui soomlased sokutasid meile oma ladusid tühjendades kaela haubitsad, siis loomulikult käituvad spetsialistid nii, nagu nõuavad nood relvad. Neid on selleks õpetatud ja nad panevad paika haubitsatele vajalikud tingimused.
Kuid need on ju Teise maailmasõja aegsed torud! Kaevikusõda aga kaasajal küll enam ei tule. Haubitsate vanuse leevendamiseks esitatakse väiteid, et neid moderniseeriti. Kuuldavasti kuuekümnendatel aastatel paigutati kohale uued optilised sihikud. Paraku ei muuda iluravi või noorenduskuur neid tapariistu kaasaegsemateks.
Selle relva kasutamisega meie riigi oludes on üldse probleeme. Kuna haubitsast lastud mürsk lendab üle 20 km, on raske eeldada täpset tulesättimist, ja me hakkame üle metsade põmmima suvaliselt oma külasid ja talusid. Vastane ei seisa mürske oodates ju kindlalt paigal.

Veel üks absurd

Toonitan: spetsialistid sätivad taktikat ja strateegiat, nii nagu nõuavad etteantud relvad. Haubitsate Soomest kohale toimetamise järel näidati mulle kaarti, millel kenasti peal Venemaa suunaga rasvased nooled. Kaardile on kantud ka haubitsate eeldatav tulejoone rivi nagu kaevikusõjas.
Asja selgitati järgmiselt. Kui Venemaa hakkab üle Narva piiri rühkima, siis paneme haubitsad ritta ja anname tõkketuld! Pärisin, kas Vene elektroonika fikseerib peale esimesi laske kohe tulepositsioonid ära? Et parimal juhul jõuate sooritada kolm pauku, siis on relvad ja mehed maapinnalt pühitud. Mida selle kohta kostate?
Mulle vastati: noh, kui meie mehed jõuavad teha kas või kolm lasku, siis on nad oma ülesanded täitnud!
Jäi üle ainult imestada ja ohata. Ja selle väheefektiivse, lootusetult vananenud, jampsliku idee ja kola nimel ollakse valmis arutult tuulde loopima suuri summasid! Ja ehtnõukogulikult planeerima paratamatuid vähese kasuteguriga ohvreid, jätkates või soovides jätkata ülekohut ja oma rahva anastamist.

Mõõdukate mittemõõdukas rahvaanastamine

Nüüd siis pressis Kaitseministeeriumi kantsler, mõõdukas Indrek Kannik Kuusalu vallalt välja koostöö lepingu. Kiirustati, et jõuaks veel ühe rahvavastase käki kokku keerata enne eelmise valitsuse lõplikku hinguseleminekut. Vald kirjutas sellele ühel või teisel põhjusel alla. Otsustati 126 kinnistu omanike saatus. Kuidas võeti endale ainuõigus otsustada inimeste maade, kodude ja elude üle, on arusaamatu.
Kantsler jõudis veel lohutada: "Me püüame ikka omanikega kokku leppida müügi asjus. Kui aga sellega /pakutava pisitasuga - JL/ ei nõustuta, siis peame maad võõrandama." Kõike sooritatakse täpselt nii, nagu isakese Stalini ajal, kõnealustele maadele saatuslikel viiekümnendatel aastatel.
Indrek Kanniku kohta aga ei oska ma muud küsida: kuidas sa, kantsler, Kõrvemaa rahvast ja maid okupeerid? Ja vastan ka tema eest ka ise: mitte Mõõdukalt! Mitte Mõõdukalt!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)