Nädala juubilar FLORENCE NIGHTINGALE 195

Florence Nightingale oli varaküpsenud tütarlaps, kelle valikuid mõjutasid missioonitunne ja usk. 16-aastaselt veendus ta, et Jumal on teda kutsunud siia maailma kaasinimesi teenima. 18-aastaselt otsustas ta „saavutada midagi olulist“. Florence hoolitses inglise väikeaadlikust isa valduses elanud haigete farmerite eest. Iga vaba minutit kasutas ta hooldust käsitlevate raamatute lugemiseks.

Tal tuli end välja võidelda ka seisuslikest piiridest, kuid unistused ja püüdlused põrkasid kokku kodus valitsevate aristokraatlike tõekspidamistega. Vanemad leidsid, et „kõrgest soost“ tütrele ei sobi hooldajaamet. Toonaste arusaamade järgi oli jõuka pere laste töötamine üldiselt ebatavaline. Ema läks koguni niikaugele, et süüdistas tütart amoraalsuses. Miss Nightingale ei andnud järele. Ta leidis isaga ühise keele ja sai minna Saksamaale halastajaõeks õppima. Pärast erialase hariduse omandamist naasis Florence tagasi Londonisse – temast sai haiglate juhataja.

Mõnikord paistab headus ja hoolivus eriti silma julmades ja traagilistes oludes. Nightingale’i tarkus ja väärikus avaldusid Krimmi sõjas (1853–1856), kus keiserliku Venemaa vastasteks olid Prantsusmaa, Suurbritannia, Osmanite Riik ja Piemonte-Sardiinia. Kui Inglismaa valitsuseni jõudsid kuuldused haavatute õudsest olukorrast Türgi sõjaväehospidalides, otsustati korraldada õendushoolde-teenistus, mille organiseerimine usaldati ennekõike tänase loo peategelasele.

Kirurgid suhtusid tema pädevusse algul skeptiliselt, kuid Florence Nightingale suutis suuresti oma naiselikkuse abil selgeks teha, et pärast operatsiooni vajavad haiged ka hooldust. Koos oma abilistest halastajaõdedega korrastas ta laatsaretiruume, organiseeris sooja toidu valmistamist, sidus ja hooldas haavu, suurendas palatite arvu ja võitles selle eest, et ühes palatis poleks koos liiga palju haigeid. Tööka naise juhiseid mööda viidi hospidalides ka sõjaoludes läbi sanitaarreform, mille edukusest kõneleb fakt, et 1855 tunduvalt vähenes hospidalis surnud sõjaväelaste arv.

Mitmekülgselt haritud Florence’i võiks nimetada ka psühhiaatriaõenduse emaks. Ta vestles patsientidega ja rahustas neid, rõhutades mitte ainult haavatute elu, vaid ka nende hingemaailma päästmist, vaba aja sisustamist ja kirjavahetust sugulastega. Nüüdisaegse õenduse rajajat iseloomustab ka avatus heategevusele ja ajaloo väärtustamine. 1856 püstitas ta omaenda raha eest Krimmi Balaklava mäele valgest marmorist risti – mälestusmärgiks sõjas hukkunud arstidele ja õdedele.

Omamoodi ajalooline paradoks on seegi, et Krimmi sõjas tegutsesid vastaspooltel meditsiini suurkujud: õenduse rajaja Florence Nightingale töötas Inglise poolel ja välikirurgia looja Nikolai Pirogov Venemaa poolel.

Mitchell Beazley raamatus „Euroopa ajalugu“ on pilt tekstiga: „Briti halastajaõde Florence Nightingale abistab haavatuid 1854. aasta septembris peetud Alma lahingus, kus liitlased saavutasid Vene vägede üle võidu. Sõdurite olmetingimused mõlemal poolel olid äärmiselt viletsad, mistõttu suri haigustesse palju rohkem mehi kui lahingus. Ajakirjanike, näiteks Timesi kirjasaatja William Huntington Russelli kriitika meditsiinilise teeninduse aadressil sundis valitsust andma luba Krimmi halastajaõdesid juurde võtta.“

Samas raamatus mainitakse filantroop Florence Nightingale’i naisena, kes võitis endale Euroopa kultuurielus kindla koha. Ta on kirjutanud rea erialaseid artikleid ning raamatu „Märkmed õendusest“, kus õe ülesandeid kirjeldades pöörab erilist tähelepanu puhtusele, värskele õhule, vaikusele, tervislikule toitumisele. Õendust nimetas Florence Nightingale kunstiks, mis nõuab praktilist ja teaduslikku ettevalmistust. 1860 avas ta maailma esimese halastajaõdede kooli, mis nimetati Nightingale’i kooliks ja selles õppijaid Nightingale’i õdedeks.

Kõige muu hulgas oli miss Nightingale ka „arhitekt“, sest tema sõna arvestati nii tsiviil- kui ka sõjaväehaiglate ehitamisel. Nende hoonete tervislikkust silmas pidades olid tema põhinõudeiks: puhas õhk, puhas vesi, efektiivne drenaaž, puhtus ja valgus.

1907 autasustati Florence Nightingale’i esimese naisena Inglismaa väärika autasuga – Teeneteordeniga.

Ehkki talle tehti mitu abieluettepanekut, otsustas ta end täielikult pühendada tööle ja inimeste teenimisele. Nüüdisaegse õenduse rajaja suri 13. augustil 1910 ja on maetud Püha Margareta kirikusse East Wellow’s Embley pargi kõrval. 1915 avati Londonis tema auks mälestusmärk, mida tema panuse tõttu Krimmi sõtta kutsutakse Krimmi mälestussambaks.

Tallinna Tervishoiukõrgkooli üliõpilane Tatjana Kozõreva on õenduskultuuri rajajast kirjutanud diplomitöö „Õendusteooria Florence Nightingale’ist kaasajani“, mis siinse juubeliloo kirjutamisel abiks oli. Tänusõnad ka selle õppeasutuse raamatukogu töötajale Sirli Paimetsale, kes sisuka uurimusega tutvumist võimaldas.

Kindlasti pakub Florence Nightingale’i elutöö inspiratsiooni kirjanikele romaanide ja näidendite, režissööridele filmide ja miks ka mitte heliloojatele ooperite või muusikalide loomiseks. Teatrilavale saaks ehk sama kaunihäälse ja avarasüdamelise naise nagu Maria Augusta von Trapp „Helisevas muusikas“.

JAAN LUKAS

Jaga |