Põllumajanduse allakäigu järjepidevus

Valitsuse senine põllumajanduspoliitika pole valdavale osale maarahvast edu toonud, vaid pannud ta pikemaks ajaks virelema. Just põllumajanduspoliitika on olnud üks kirves, millega valitsused on eestluse elujuuri raiunud.

Oleme kantud murest meie rahva säilivuse, maaelu jätkusuutlikkuse ja rahva toitja põllumehe pidevalt halveneva käekäigu pärast. Maapiirkonnad tühjenevad, külad hääbuvad, noored lahkuvad, põllumeeste olukord on järsult halvenenud. Meie mure on seda põhjendatum, et meetmeid nende negatiivsete nähtuste pidurdamiseks ei ole kasutusele võetud ja jääb mulje, et ei kavatsetagi võtta.

Tapvad määrused

Samas hämmastab põllumajandusministeeriumist tulevate määruste mõte. Mida sellega tahetakse saavutada? Need otsused on tekitanud maaelanikkonnas ohutunde homse suhtes. Põllumajandusettevõtja, kes on maapiirkondades peamine tööandja, on segaduses ja lähtuvalt sellest, kui hästi või halvasti põllumehel läheb, elatakse ja töötatakse külades edasi või lahkutakse sealt jäädavalt kui töökohad kaovad.

Nagu me teame, sätestab meie riigi Põhiseadus ju kõigi tootjate võrdse kohtlemise printsiibi just selleks, et tootmine toimuks meie rahva hüvanguks.

Põllumajandusministeeriumist väljastatavad põllumajandustegevust korrastavad määrused aga taotlevad midagi hoopis muud. Nad justkui vastandaksid tootjaid omavahel, tekitades seega üksmeele asemel erimeelsusi ja vastuolusid.

Näiteks väiketootjate eelistamine: kui väikeettevõttes on kuni 9 töötajat, on võimalik teatud toetusi taotleda, kui juba 10, siis jääd toetusest ilma. Kui omad 100 lehma, oled täiendavaks toetuseks kõlbulik, kui 101, siis enam täiendavat toetust ei saa.

Suure tõenäosusega jõuab see 19,2 miljonit toetusteraha, mida jagatakse väikepiimatootjatele paremaks toimetulekuks, töötlejate kaukasse, sest protsess piima kokkuostuhindade langetamiseks on juba käivitumas.
Samas on meie riigi põllumajanduse juhid jätnud kasutamata kõik võimalused, et nii väike- kui suurpiimatootja saaksid oma toodangu eest ühe piimatöötlemisettevõtte piires võrdset tasu. Tegelikult on neil erinevad transpordikulud, erinevad nõuded toodangu mahtudele jne.

Ebavõrdne kohtlemine

Ka alavääristab meie põllumehi ebavõrdne kohtlemine teiste ELi riikide põllumeestega võrreldes. Ma ei räägi siin otsetoetustest, mis on samuti meie põllumeestel kordades väiksemad kui ametivendadel teistes ELi riikides. See jääb nende meeste südametunnistusele, kes läbirääkimisi pidasid.

Selleks, et oma mahajäämuses arenenud riikidele järele jõuda, pidi meie põllumees investeerima väga suuri summasid nii hoonetesse kui ka tehnikasse. Kui lääneriikides makstakse põllumehele investeeringutoetus välja kohe pärast projekti heakskiitu ja seda 100% ulatuses, siis meie peame esmalt kogu raha pangalt laenama ja alles pärast objekti lõpetamist makstakse üks osa objekti väärtusest PRIA poolt tagasi.

Niisuguseid meie põllumehe edukust kammitsevaid määrusi tuleb kahjuks juurde. Tahaks kangesti loota, et vana-vana eestlaste tõekspidamine, mille kohaselt põllumees on põline rikas, ei kustu koos poliitikaga, mida meile peale surutakse, ja et maaelust hoolivad ja maameest austavad jõud suudaksid koos maainimestega ühiselt taastada maamehe au ja väärikuse.

TOOMAS PAUR,

Keskerakond

Jaga |