Halbade kinnisideede murdmise aeg

Täna takistab kildkondlike huvide teenimine päästmast Eesti riigi rahandust ja kogu maa majandust. Silmatorkav näide on jätkuv tulumaksu alandamine, mis võtab riigikassast järjekordse hädavajaliku miljardi, mida oleks arenguks tarvis. Maksualandus pidi Reformierakonna hinnangul elavdama majandust, kuid tunda on hoopis vastupidine. See on aga peamine asi, millest peaminister Ansip ja tema erakond pole valmis loobuma.

Miks? Sest see on asi, mida tema erakond lubas ja mis viiakse oma kitsa sõpruskonna rõõmuks ellu, isegi kui see üldise hüve seisukohalt tähendab kaotust. Otsustajad võivad teenida ka oma isiklikku edevust: meie lubasime, me peame saama, isegi kui idee on ilmselgelt ebatõhus.

Igas kriisis valitsevad kinnisideed, mis hüljatakse alles seejärel, kui nende eest on juba väga pikka aega makstud ränka hinda. 1930. aastate majanduskriisis valitses USA-s pikalt uskumus, et riik ei tohi mitte mingil tingimusel majandusse sekkuda. Suurbritannia ja Eesti valitsevates ringkondades oldi igal juhul rahvusvaluuta devalveerimise vastu, kuid lõppkokkuvõttes tehti mõlemat. Ja see andis tulemuse, ehkki alles siis, kui  paljud võimalused edasist langust peatada olid juba kaotatud.

Kinnisidee, mis on osutunud asjakohaseks ühes olukorras, võib olla täiesti tarbetu teises. Seepärast on otsustajate jaoks äärmiselt tähtis mitte segi ajada eesmärke ja vahendeid. Maksulangetus, mida ratsionaalne otsustaja peab üksnes üheks võimalikuks vahendiks majanduse elavdamisel, on muutunud eesmärgiks iseeneses, mille ülesanne on öelda „Ansip saab, mida tahab”. Arve saadetakse kodanikele ärajäävate kooliremontide, teedeehituste ja politseinike patrullkäikude näol. Tulusid üritatakse suurendada, müües langevate hindadega turul riigi kinnisvara, mille eest teises turuolukorras saaks palju rohkem raha.

Eesti riigil on olemas stabilisatsioonireserv, mida on võimalik kasutada kriitilisemates majandusolukordades. Seda on soovitanud Indrek Neivelt jt majanduseksperdid. Täna aga on valitsus tegemas selle kasutamist viimaseks valikuks, külmutades kulusid kõigis sektorites. Kulutuste külmutamine võib tähendada hoopiski vastutöötavat reaktsiooni. Lühemas plaanis on oluline, et riigisektori ärajäävad investeeringud ehituste ja remontide jaoks kahandavad nõudlust veelgi ning suurendavad virelevate ehitusfirmade arvu.

Peame arvestama, et kinnisvara- ja ehitussektori kasv andis viimastel aastatel väga suure osa  majanduskasvust, kuid nüüd on valitsus valmis kogu selle sektori unustama. Kui raha enam majandusse ei voola, siis ei saa ka majandus areneda. Pikemas perspektiivis jäävad haridusvaldkonnas loomata eeldused uuele arengutasemele jõudmiseks ja tulevase majanduskasvu aluste rajamiseks.

Peaminister peaks prioriteedid ümber hindama. Isikliku ego ja väärate kinnisideede kaitsmine on vähem tähtis kui Eesti riigi normaalse arengu tagamine. Selleks on vaja kinnisideedest loobuda. Ansip peaks mõistma, et ta on esmajoones Eesti peaminister, mitte Reformierakonna esimees. Kui tema eelistused on ka edaspidi vastupidises järjekorras, on käes aeg lahkuda.  

KADRI SIMSON, Keskerakonna aseesimees, Pärnumaalt valitud Riigikogu liige

Jaga |