Oleme viltu viina poole

VÄINO UBINA,      02. mai 2007


Ühed toodavad, teised reklaamivad, kolmandad müüvad, neljandad hurjutavad, viiendad peavad korda, kuuendad karistavad, seitsmendad ravivad, kaheksandad teevad seadusi, üheksandad näitavad, kirjutavad, räägivad. Ning kümnendad, need, kelle ümber see tohutu „impeerium" teeb igapäevast tööd, teenides võiraasukest oma leivatükile, joovad...

Ja ainult see väeti ja õnnetu kodanik on jäetud üksinda võitlema seda lootusetut võitlust viinakuradist mitmepäise lohega. Kogu selle kartelliga, kus mees ei tunne meest, aga kus kõik rügavad „veri-ninast-välja"-kombel oma rida, et anda endast parim. Kuigi, korrastades natuke selle loetlelu mittetäielikku esiotsa, saaks vabaks tuhandeid töötunde ja paljudesse tuhandetesse ulatuvat inimressurssi. Ometi valime ja delegeerime riiklikku esiotsa omast arust parimaid tütreid ja poegi, kellele usaldame kogu võimutäiuse toime tulla selle tohutu lohega, millest midagi head pole siiani johtunud. Aga valitute tahtmatus ja hambutus veidikesegi riiklikkust üles näidata oleks kui alavääristav sõimusõna.

Mida siis üksi üle jääb kodanikul, kui mitte juua? Katsu sedasi mitte juua – siis oled sa stiilitu tume tüüp, kes ei taha kultuuri ega sporti aktsiisidega toetada! Siis sa ei küüni kunagi maineajakirjade klantspiltidele klaasi tõstma – siis sa ei ole ju kedagist! Väiksem vend käib vähemalt joobnult läbi mitmest televisiooni, raadio ja muu meedia üllitisest – ikkagi nimi, nägu ja tegu kirjas!

Eriline kõlapind on viinast oleneva ümber hargnevatel saadetel: „Krimi", „Krimiuudised", „Teated tegelikkusest", „Võsareporter", „Raport". Millest neid muidu kokku seada, kui purjutajate vägitegudest roolis või nurgatagustes? Kogu see tohutu viinavürstile töötav kartell kaotaks pinna alt.

Kujutlege vaid: tootjatel poleks vaja toota aina jalustrabavamaid marke; reklaamifirmad kahaneksid nurgasnokitsejateks; meediaväljaanded läheksid suuremas osas igavesele hingusele reklaamirahade ärajäämise tagajärjel; kinni jookseksid igatmasti legaalsed, poollegaalsed ja illegaalsed jooma- ja müügikohad; moraalitsejate ja hurjutajate veskiratastele ei voolaks enam virgutavat viina; kordnikel ja kiirabil jääks jobujoobnute turgutamisest aega ja jõudu üle ka muule; seaduseandjatel poleks enam vaja aega raisata õigustamaks seadusetust viinaviskamise paratamatusega; meedial jääks ruumi sisukamatele materjalidele; arstidel ja ravirahadel jaguks ressurssi ka asisemate hädade aitamiseks, kui joomisest vaevatud hädaliste kokkulappimine; kohtud ja korravalvurid jõuaksid kraesse ka muile kurikaeltele, nii et nende tegude klaarimine ei veniks aegumiseni. Jne. Jne. Jne.

Kogu selle tohutu „jäämäe" tipuks on ööpäevane joomakraami kättesaadavus tanklates, kus viinapoodi ei tohiks ligigi olla nagu koolidelgi, mida siis muust rääkida. Lugedes hommikustes saadetes kokku hukkunuid, peaks ka jakobsonitõves paragrahviväänajatel hakkama koitma, nagu ei takistaks viina kättesaadavus olmejoomist igavusest. J

oomahaiged saavad muidugi oma doosi kätte kui narkaridki, kasvõi nui neljaks, aga muidujooja ei hakkaks teisest linnaotsast oma topkat toomas käima. Kui alkoholi kättesaamine igast võimalikust ja võimatustki kohast ikkagi lakkaks, langeks joobnute hulk kenakese hulga protsentide jagu – kui mitte 70%, siis 50% küll.

Kas see poleks siis plussiks ükstaskõik millisele valitsusele?

Kas see poleks veel suuremaks plussiks kogu rahvale?

Mis sest, et alguses sõrmedel loetletutel käiks see kõvasti tasku pihta.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)