Millal kaane pealt ära lööb?

Isegi pikaldane ja poliitikas vähe ohmu eestlasest valija saab aru, et neil kahel aastal, mis on jäänud Riigikogu valimisteni 2015, tänasel võimueliidil status quo'd säilitada ei õnnestu. Muutused riigijuhtimise stiilis ja isikute tasandil peavad toimuma enne järgmisi Riigikogu valimisi.

Erakorraliste valimiste esilekutsumine on Toompea poolt toime pandud seadusandluse osava lihvimise tulemusena sisuliselt võimatuks tehtud.

Revolutsioon erakonnad sünnitas, revolutsioon võib nad ka surmata

Muutusteks saab poliitikuid sundida ühiskond koos ajakirjandusega.

1905. aasta revolutsiooni peamisteks loosungiteks olid „Maha isevalitsus!", „Elagu vabadus!" ja „Elagu vabariik!". Et miks ma sellest räägin?

Just 1905. aasta revolutsioon oli eestlaste ja eestluse uue epohhi jaoks äärmiselt oluline sündmus. Usk paremasse tulevikku ning poliitilise võimu ja riiklusega seotud teemad omandasid eestlastele olulise tähtsuse.

Kahju muidugi, et 160 kaunist mõisahoonet ja 40 stiilset viinavabrikut selle poliitilise ärkamisprotsessi tulemusena tuleroaks langesid, kuid eks seal, kus metsa raiutakse, lenda ka laastud.

Toona võideti (küll lühikeseks ajaks) kätte nii sõna- kui ka trükivabadus, koosolekute ja ühingute vabadus. Ühtlasi oli see revolutsioon Eesti erakondade sünnitajaks. Kusjuures sisuliselt olid kõik erakonnad valitsusega opositsioonis.

Meil on täna vaba rahvusriik ja näiliselt justkui kodanikuühiskond, kuid tegelikkuses juhib riiki vaid paarkümmend inimest, ning põhiseaduslikud institutsioonid nagu Riigikogu ja president viivad ellu selle väikese inimgrupi tahet, mitte ei esinda rahvast ega kuula rahva soove. Rahvakogu on parim näide poliittehnoloogide võidust rahva enamuse tahte üle. Ventiil avati, sest rõhk anumas muutus ka muidu ülbelt enesekindla Ansipi jaoks siiski liiga kõrgeks.

Dirigeerima pandi seda protsessi president, kelle roll Eesti poliitilises süsteemis muutub järjest ebamäärasemaks ja arusaamatumaks. Ajutiselt rõhk stabiliseerus, kuid täna see jätkab tõusmist.

Anno 2013 on meil vaba rahvusriik ja vabadus. Isevalitsusest justkui rääkida ei saa?

Kuid ometi puudub valdaval osal elanikkonnast usk paremasse tulevikku ning riikluse ja poliitilise võimuga seotud teemad marginaliseeruvad üha suurema osa jaoks riigi kodanikest.

Mis mittekodanikesse puutub, siis nende suur osakaal Eestis on üks ehedamaid näiteid riigi saamatusest ja tahtmatusest reaalsete probleemidega tegelda. Integratsioonile kulutatud miljardite eest oleks saanud kõikide suurlinnade vahele ehitada neljarealised kiirteed. Näilisuse musternäide.

Vormilt demokraatia, sisult isevalitsus

Arnold Rüütlil on tuline õigus - pisike Eesti ühiskond ja tema poliitiline süsteem on sügavas kreenis.

Me valime ühtesid, kuid saame teised.

Me soovime reaalset arengut, kuid saame näilise arengu.

Me näeme poliitiliste figuuride priiskamist, vastutamatust ja igapäevast lausdemagoogiat.

Ministrid ei vasta küsimustele, vaid räägivad, mida ise heaks arvavad. Valupunktidele ei reageerita.

President räägib seda, mida peaminister tal lubab rääkida, ja on olulistes küsimustes vait.

Kus on täna meie aja Jaan Tõnisson? Kus on Gustav Suits ja Noor-Eesti?

Kodanikuühiskonna teema on järjest jõulisemalt esile tõusnud Tallinnas ja Savisaarel tuleb sellega järjest rohkem arvestada. Kuid riigi tasandil kodanikuühiskond ei toimi kohe üldse mitte. Nii spetsialistid kui ka huvigrupid on seaduseelnõude menetlemisel tülikad segajad, mitte head partnerid. ELF-i (Eestimaa Looduse Fond - Toim.) juht ütles hiljuti tabavalt, et iga kord, kui ta läheb Kesklonnaministeeriumisse mõnele arutelule, tekib tal tunne, et tema asemel võiks seal osaleda ka soojaõhupuhur. Iseloomulik seik meie demokraatia ja poliitilise kultuuri lahtiseletamiseks.

Kas riigi juhtimine paari vana poliithundi, viie-kuue mõjuvõimsa ärihai ja kümne poliitbroileri poolt stiilis „Meie teame ise paremini, te ärge segage!" polegi sisuliselt isevalitsus demokraatia fassaadi varjus?

Venelastel on suurepärane filmide kogumik teemal „Vene jahi eripära". Meil on sellele vastu panna küll mehiselt võimas ajaloodraama „Malev", kuid täna poliitmaastikul toimuv annaks nii Maimikule kui ka teistele noortele režissööridele küllaga ainest vändata komöödia „Eesti demokraatia eripära Ansipi perioodil". Või siis teha midagi teemal „Kuidas Savisaar Lindanisa lüpsab".

Tallinna linnapea kinnitab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul

Olles siiani lugenud, küsib nüüd enamik lugejaid, et mida siis välja pakkuda või milliseid lahendusi olukorrale on üldse võimalik näha?

Kordame veel: erakorraliste valimiste variant on ebareaalne.

Hiljuti ütles Margus Tsahkna (kes on muide üks väheseid arukaid ja asjalikke noori poliitikuid Toompeal!), et ühiskond peab poliitikuid tugevamalt survestama seoses puudega inimeste hooldajate probleemiga. Ühiskond saab koalitsioonipoliitikuid mõjutada kas läbi ajakirjanduse või erinevate protestiaktsioonide kaudu.

Tulemas on kohalikud valimised. Ühiskond saab asuda avalikult boikoteerima Reformierakonda või IRL-i, seni kuni nad ühte või teist probleemi ei lahenda. Ka siis, kui teema ei haaku kohalike valimistega. Kuid kuna riik tuimalt peedib kohalikke omavalitsusi, siis haakub sellega enamik teemasid.

Ühiskond saab survestada ühte või teist ministrit lahkuma. Oma aastapäevakõnes ütles Ilves, et mõne ministri või ka valitsuse väljavahetamine ei ole lahendus. Vaidlen presidendile vastu. On küll! Eesti ühiskonnas on ministril või ametkonna juhil äärmiselt suur roll oma teemade üle otsustamisel ja asjade liikuma panemisel. Roll puudub tänases ühiskonnas Riigikogul.

On kujunenud olukord, kus parlamentaarses vabariigis võiks parlament vabalt olemata olla. Nii nagu võiksid olemata olla ka president ja maavanemad.

Muide, ma arvan, et parlament võiks lõpuks siiski vastu võtta pealinnaseaduse ja teha KOKS-i paranduse selle kohta, et Tallinna linnapeaks määratakse presidendi ettepanekul isik, kes saab parlamendikoosseisu 2/3 toetuse. Riigi ja pealinna vastasseis on värdjalik anomaalia, mis ei tule kasuks kummalegi poolele. Kannatavad selles vägikaikaveos eelkõige teised omavalitsused.

Veel isiksustest rääkides - ühiskond peaks survestama Reformierakonda, et väsinud peaminister Ansip kiiremini välja vahetataks. See tuleks nii Eesti demokraatiale kui ka kogu ühiskonnale vägagi kasuks. Priiskamine ja vastutamatus valitsuse tasandil tuleneb eelkõige just sellest, et Ansip ei kontrolli enam olukorda ega suuda oma ministreid korrale kutsuda.

Uut peaministrit ei tule Reformierakonnal sugugi kaugelt otsida. Poliitikast on praegu väljas Eesti kõigi aegade parim peaminister Tiit Vähi.

Sobilik kandidaat nii taustsüsteemi arvestades kui ka arvesse võttes asjaolu, et Vähi eelistab topiste ja fassaadikaunistuste asemel kolleegide või valitsuskabineti liikmetena näha oma ala spetsialiste ja julgeid otsustajaid. Praegu kvalifitseerub sellesse kategooriasse vaid Jürgen Ligi.

Rõhk Eesti ühiskonnas järjest tõuseb. Kodanikuühiskonna kaasabil saab kaane pealt lendamist ennetada eelkõige just Reformierakond ise. Edu neile selles!

JAKKO VÄLI, vaatleja

[esiletõsted]

Integratsioonile kulutatud miljardite eest oleks saanud kõikide suurlinnade vahele ehitada neljarealised kiirteed.

Riigi ja pealinna vastasseis on värdjalik anomaalia, mis ei tule kasuks kummalegi poolele.

[pildiallkiri] MUUTUSTE OOTEL: Jakko Väli arvates peaks ühiskond survestama Reformierakonda, et väsinud peaminister Ansip kiiremini välja vahetataks, sest see tuleks nii demokraatiale kui ka kogu ühiskonnale vägagi kasuks. Väli viitab Tiit Vähile, kes on Eesti kõigi aegade parim peaminister.

Kuid peaministri väljavahetamine toob ju seadusest tulenevalt kaasa terve valitsuse tagasiastumise - ja kas keegi suudab ette kujutada, mis siis edasi toimuma hakkaks?

Ühiskonna plahvatusohtlikkust näitas juba Harta12 pooldajate äkktõus 17 tuhandeni, aga ka selle professionaalne välkkiire kustutamine jääkeldris.

Jaga |