![]() Sotsiaalliberalismi kaitseksSVEN MIKSER, 27. oktoober 2004Loe Kesknädalast veel: Ramon Loik, Sotsiaalliberaalid plagieerivad Keskerakonda", 13. oktoober; Mis elukas on sotsiaalliberalism", 20. oktoober Nõukogude ajal juhtus tihti, et ajakirjanduses nahutati mõnda "paha" dokumenti, mille originaali ei olnud keegi kunagi näinud, lugemisest rääkimata. Kahjuks on ülemöödunud nädala Kesknädal oma juhtkirjas teinud sama sotsiaalliberaalide manifestiga, mille üksikuid osi Ramon Loik kontekstist välja rebib ja häbiposti naelutab. Tahaksin oma kunagise nõuniku kurjadele sõnadele pisut leebemalt vastata. Võtame kõigepealt etteheite, et sotsiaalliberaalid on oma poliitilise platvormina formuleerinud rea Keskerakonnale lähedasi seisukohti. Miks peaks selle üle kurjustama, on mulle täiesti selgusetu. Kui me kevadel Keskerakonnast lahkusime, süüdistati meid oma ideaalide reetmises, nüüd siis selles, et oleme oma maailmavaatele endiselt truuks jäänud. Tegelikult tõestab see veel kord fakti, millele oleme algusest peale tähelepanu juhtinud meie lahkumise põhjuseks ei olnud vastumeelsus nende põhimõtete suhtes, mis on kirjas Keskerakonna programmis ja arvukates valimisplatvormides. Põhjused olid muus: erakonna autoritaarses juhtimises ja poliitika tegemise populistlikult ebajärjekindlas viisis. Manifest pole vana vinüülplaat Kuna Loik mitmel puhul rõhutab, et sotsiaalliberaalide poliitilised seisukohad ühtivad ülisuurel määral sellega, mis on kirjas Keskerakonna programmilistes paberites, siis tundub kummastav tema väide, et sotsiaalliberaalide manifest olevat nagu vana vinüülplaat, mis ei sisaldavat ainsatki säravat ideed. On siis Keskerakonna maailmavaade samuti ajale jalgu jäänud ja "üle viskama" hakanud helikandja? Jah, paljud meie mõtted on maailmas juba ammu välja mõeldud ja öeldud. See ei tähenda ilmtingimata, et nende väärtus oleks tänases Eestis aegunud. Nii võiks ju ka Keskerakonna kampaaniate lipulaeva, astmelist tulumaksu, nimetada ärakäiatud vinüülplaadiks. Seda enam, et erinevalt paljudest teistest erakondadest jäävadki Keskerakonna ideed üksnes ideedeks, sest valitsema seda parteid meelsasti ei kaasata. Ma ei arva, et Keskerakonnale kuuluks intellektuaalne omandiõigus nende mõtete üle, mida Peeter Kreitzberg või Liina Tõnisson omal ajal selle partei liikmetena väljendasid. Vabal maal võib igaüks oma maailmavaatele truuks jäädes edendada seda mistahes ühenduse liikmena. Loodetavasti on just sotsiaalliberaalne mõttekaaslaste ühendus see viis, mis lõpuks aitab tsentristlikud ideed Keskerakonna stigmast vabastada, riigivalitsemise tasandile viia ja ellu rakendada. Meil ei ole vähimatki selle vastu, kui ka keskerakondlased, kes neid arusaamu jagavad, meiega ühinevad ja meid selle eesmärgi nimel toetavad. Sotsiaalliberaalid valutavad südant Sotsiaalliberalism on maailmavaade, mis otsib tasakaalu majandusliku edu ja sotsiaalse turvalisuse vahel. Et seda sõnades teeb ka Keskerakond, ei ole meile teadmata. Paraku on Keskerakond Jorh Aadniel Kiire kombel tõrjutu positsioonis, soovimata endale tunnistada tõrjutuse põhjusi, mis on suuresti kinni temas endas. Oleme kaua südant valutanud keskerakondliku ideoloogia tuleviku pärast Eestis. Paljud Keskerakonna juhtpoliitikud, kellega aasta-paari eest erakonna ees seisvaid probleeme arutasime, möönsid erakonna radikaalse reformimise vajalikkust. Paraku libisesid nad siis, kui asi tõsiseks läks, märkamatult reformaatorite seast inkvisiitorite hulka. Usun tänaseni, et kui Ain Seppik, Toomas Varek, aga ka Sina, Ramon, oleksite Keskerakonna reformimise osas jäänud nende põhimõtete juurde, mida te koos meiega innustunult arutasite, oleks Keskerakonna tulevik täna hoopis helgem. Te ei peaks meid hukka mõistma, sest meie vähemalt üritasime. Probleemid muutuvad keerulistemaks Lindiskandaalist kuni 2001. aasta lõpuni puudus Eesti avalikkuses usk Keskerakonna valitsemisvõimelisusse. Aasta valitsuses aitas neid hirme hajutada, paraku lasti valimisjärgses kibestumises käest võimalus Keskerakonna kaasajastamine edukalt lõpule viia. Asjaolu, et meie tänased sotsiaalliberaalid seda minnalaskmist, käed rüpes, pealt ei vaadanud, näitas meie muret Eesti arenguks vajaliku maailmavaate marginaliseerumise pärast. Kes iganes tänastest keskerakondlastest tahab seda parteid taas valitsemiskõlbulikuks putitada, seisab vastamisi samade probleemidega, millega meie omal ajal edutult võidelda püüdsime. Tegelikult isegi keerulisematega. Ma ei tea täna, kui kaugel ollakse Edgar Savisaare lubatud uute Kreitzbergide ja Mikserite kloonimisega. Muidugi ei jää Peeter Kreitzbergi või Liina Tõnissoni kaaluga uued poliitilised liidrid Eestis esile kerkimata, ent tõenäosus, et mõni neist oma saatuse Keskerakonnaga soovib siduda, kahaneb iga pereheitmisega. Viimati muudetud: 27.10.2004
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |