Mul on häbi

Heli ja Ado Kirmsist,      28. jaanuar 2004


Usun, et iga inimene teeb kas või korra oma elus tagasivaate. Analüüsib möödunut ja kavandab tulevikku. Ega asjata öelda: kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta.
Mind, õigemini meie peret, sunnib tagasimõtlemisele eelmise aasta 26. maikuuöö … siis, kui äikeselöögist saadud tulekahjus hävis kõik … hävis minevik meie vanematest, meil endal …
Mõttetu on siin heietada teadmisest, et kahjusumma üle miljoni krooni korvaks kunagi meile saadud saatuselöögi. Igal hommikul õue astudes näen söestunud hoonerususid, näen tühjust, ja veel, ikka veel näen öösiti unes tuld, põlevaid, vanemate ehitatud hooneid.
Hiljem, kui paranesime põletushaavadest, saime üle esialgsest shokist, tuli hakata mõtlema edasisele, reaalsele elule. Tuli mõte: SA PEAD ULATAMA PEO ARMUANDIDE PALUMISEKS. See nii kohutav mõte ei sobinud meie mõistusse! Juba vanematest on talletatud teadmine: olgu kui tahes raske, püüa ise toime tulla. Isa toonitas: elus võidavad ainult tugevad, nutt on jõuetuse tunnus.
Mulle meenub külakooli tee, aastal 1943, enne jõule. Loodus oli siis talviti lumega heldem. Naaberküla mees oli heinakoormaga lumme kinni jäänud, vastutulnud võõras mees peatas oma hobuse ja hõikas: "Jummal appe!" "Jummal auta!", vastas naabriküla mees ja nad seadsid mõlemad, sõnagi rääkimata, õlad koorma alla ning viimane liikus teele tagasi.
Kas see on nüüdseks minevik?
Isal oli ja on õigus isegi selles: mustlane ütlevat, et ära ihka kättesaamatut asja. Meie kirjalikud abipalved on jäänud koos kaastundega eitavateks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)