Ümberasujatele vara tagastamine oleks õiguse mõtte mõnitamine

04. juuni 2003


Keskerakonna saadikud Helle Kalda, Tõnu Kauba, Evelyn Sepp ja Toivo Tootsen algatasid seaduse § 7 lõike 3 muutmise. Selle muudatusega tahavad saadikud luua korra seadusandluses, mis puudutab baltisakslastele endise vara tagastamist. Riigikogus oligi 29. mail omandireformi aluste seaduse muutmise eelnõu 15 SE esimene lugemine. Et uudistes ja lehtedes oli arutelust vähe juttu, tsiteerib Kesknädal Riigikogu (lühendatud) stenogrammi - vaid läbirääkimiste osa. Seaduseelnõu kaitses kõnepuldis Evelyn Sepp ja majanduskomisjoni ettekande tegi Sven Sester (Res Publica).
Teine lugemine lükati 12. septembrile.

Trivimi Velliste (Isamaaliit):
Mul ei ole midagi õilsate motiivide vastu, mis on ajendanud esitama eelnõu, mille kohaselt pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel siit ümberasunud jääksid ilma õigustatud subjekti staatusest. Oma seletuskirjas ütlevad eelnõu algatajad ja ma osundan: "Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega muutus NSV Liidule kuulunud ja Eestis asuv vara Eesti Vabariigi omandiks." Ma rõhutan sõnu NSV Liidule kuulunud. Kui kedagi meist peaks tabama kuri ebaõnn, et pimedal ajal tuleb vastu röövel, kes võtab randmelt meie käekella ja taskust rahakoti ning pistab need oma taskusse, kas siis sellest hetkest kuuluvad need röövlile? Asi võiks ju nii olla, juhul kui me tunnistame röövli tegevuse õiguspäraseks.
Ma keeldun uskumast, et eelnõu algatajad peavad NSV Liidu valitsuse tegevust Eestis 1940. aasta 17. juunist alates õiguspäraseks.
Õnneks kinnitavad autorid ise teisal, et NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 1941. aastal sõlmitud kokkulepped pole Eesti Vabariigile kunagi siduvad olnud. Selle väitega saab üksnes nõustuda. Just siit tuleneb selgus, et järel- ja ümberasujad on õigustatud subjektid. Mille poolest nad siis erinevad 1944. aasta sügise pagulastest, eriti aga 1943. aastal lahkunud rannarootslastest? Kas emakeele poolest? Paljude puhul jah. Kuid kas õigusriik nimega Eesti Vabariik teeb oma kodanikel vahet emakeele järgi? Pealegi jutt on inimestest, kel oli võimalus lahkuda juba 1939. aasta sügisel, kuid nad ei teinud seda, sest Eesti oli nende kodumaa.
Ka praegu kehtiv omandireformi aluste seadus ei välista, et nimetatud ümberasujad on õigustatud subjektid. Ebamääraseks jääb üksnes subjektsuse realiseerimise mehhanism, millele viitab vastav Riigikohtu otsus. Muidugi on kunagiste lahkujate kodudesse asunutel ja nende järeltulijatel omad ootused. Ma jätan praegu täiesti kõrvale küsimuse, kes olid need, kes asusid lahkujate kodudesse. Kuid ma küsin, kas me saame luua uut õiglust vana õigluse hävitamise hinnaga? Kas Eesti Vabariik on monstrum, kelle üks käsi annab ja teine käsi võtab? Kui Eesti riigil pole diplomaatilist jõudu sõlmida õiglast ja oma huve kaitsvat rahvusvahelist lepingut, ei tähenda see veel, nagu saaks ta kuulutada ühe osa oma kodanikest lindpriiks.

Trivimi Velliste:
"Ma jätan praegu täiesti kõrvale küsimuse, kes olid need, kes asusid lahkujate kodudesse."

---

Janno Reiljan (Rahvaliit):
On kahju, et nelja aasta tagune vaidlus samas sõnastuses on jälle siin ja tekitab ainult piinlikkustunnet. Eestimaad on sajandite vältel vallutanud erinevad riigid. Seda maad on jagatud küll sakslastele, küll venelastele, küll poolakatele, rootslastele ja kõigile. Kõigi nende järeltulijatel on eelkõneleja ettekujutuse kohaselt õigused sellele maale, sellele varale, mis nende käsutuses kunagi siin on olnud ja kui seda vara ka olemas ei ole, siis kompensatsioonile selle vara eest, mis kunagi on olnud. Selline lähenemine ise on juba õiguse mõtte mõnitamine.
Siin tuldi ja räägiti, et kui röövel võtab kella, kas ikka on õiguspäraselt toimitud. Antud juhul kaks röövlit, kaks maailma ajaloo suurimat kaabakat Hitler ja Stalin, leppisid omavahel kokku. Üks röövel otsustas koos teise röövliga, et kolmandalt isikult võetakse ära kell ja jäetakse ühele röövlile. Teine röövel lubas kella välja maksta sellele, kellelt kell võeti. Nüüd tuleb välja, et keegi kolmas peaks selle arve kinni maksma veel kord. Kujutage ette, kaks elevanti ei ole nõus, siis tuleb hiirel arve kinni maksta!
Miks kirjutati omal ajal omandireformi aluste seadusse sõna - õigusvastaselt? Riik oli tookord noor, iga sõna ei kaalutud päris täpselt, see oli sõnavääratus. Mingit õigusvastasust Eesti seisukohalt ei olnud. Kui, siis on õigusvastasus olnud Saksa ja Vene riigi poolt, kuid me siin saalis arvatavasti ei tegele Vene ja Saksa riigi poliitika hindamisega. Kui kellelgi on pretensioone, siis on need ümberasujad, mitte meie.
Jäeti võimalus, et kui tõepoolest kuskil on küsimused, siis sõlmitakse riikide vaheline leping. Kas sellest sai tekkida õiguslikke ootusi?
Teate, minul on ka kogu aeg ootus, et keegi mulle ühe lossi kingiks. See lootus ei ole õiguspärane ootus. Keegi ootas, et talle antakse tagasi, kuid seaduslikku alust ju ei olnud. Oli viide, et sõlmitakse riikide vaheline leping. Õiguspärane ootus saab tekkida ainult seadusest, mitte millestki muust.
Suur jagu juriste tõepoolest sooritas terve rea õiguslikke kuritegusid. Nad petsid ametnikke või saavutasid mingil muul viisil, et tagastati seda, mida tagastada ei saanud. Rikkusid otseses mõttes seadust. Ükskõik, mida me praegu ka ei teeks, seaduserikkumine jääb alati seaduserikkumiseks, sest tagasiulatuvalt ei saa rikkumist seaduslikuks tagasi. Need, kes on saanud nn tagastatud, heauskselt müünud, ostnud, vahetanud ja loosinud, need on seadust rikkunud ning nad peavad kandma Eesti seaduste ees vastutust. Niisiis, meil tuleb lõpetada kogu see jama ära.
Võtta Eesti riigile määratud kohustused selle eest, mida siin saatsid kunagi ajaloos korda venelased ja sakslased, on äärmine nihilism eesti rahva ja tema kannatuste suhtes mitte ainult viimase 50 aasta, vaid pikema aja jooksul, kui need õigustatud subjektid siin oma õigusvastaseid tegusid tegid.

Janno Reiljan:
"Teate, minul on ka kogu aeg ootus, et keegi mulle ühe lossi kingiks. See lootus ei ole õiguspärane ootus."

---

Heimar Lenk (Keskerakond):
Kuna mina olen selle probleemiga tegelnud sama kaua kui Mart Laar, siis orienteerun ka enam-vähem sama hästi. Me võime rääkida ümberasujatest 1939 ja järelümberasujatest, sisuliselt läksid kõik need inimesed siit ära fashistliku Saksamaa ja Hitleri kutsel.
Teiseks, kõige tähtsam - arutame ajalugu, mis ja kuidas oli jne, tegelikult on riikide vahel see asi ammu klaaritud. Inimesed, kes lahkusid, said kompensatsiooni oma varanduse eest. Seda tunnistas meile õiguskantsler Truuväli, kes siin saali ees on palju kordi esinenud. Ta ütles otse - kui ümberasuja ei saanud kompensatsiooni, pöördugu läbi kohtu Saksa või Vene riigi poole.
Tuletan ajaloolastele meelde, et 1951. aastal klaarisid Nõukogude Liit ja Saksa riik omavahel selle asja ära. Ka seda on siin saalis tunnistatud.
Mart Siimanni valitsuse ajal oleks tõepoolest otsustatud nii, nagu täna see seaduseelnõu välja pakub. Et Saksamaale ümberasutajatele kompenseeritud vara enam ei kompenseerita. Siis jäi tõepoolest puudu üksainuke istung ja asi oleks klaar. Mul on meeles härra Laari kui peaministri esimene pressikonverents (1999), kus ta ütles, et kõige tähtsam küsimus on õiguse jalule seadmine Saksa ümberasujate suhtes.
Miks see nii oli? Mul on see esinemine siiamaani lindis. Ajakirjanikud kuluaarides kommenteerisid, et ju on keegi "sealt" toetanud Isamaaliidu valimiskampaaniat ja võlad on suured.
Riigikohus on teinud otsuseid, et sakslastele vara ei kompenseerita. Üks selle protsessi kaitsja härra Rask istub siin saalis. Ta esines advokaadina ja protsessiosalised istuvad rõdul. Nii et ka selline lahend on olnud. Ma kutsun üles võtma asja mõistusega. See asi tuleks ära lõpetada, see on piinlik küsimus. Toetan absoluutselt härra Reiljanit, kes on suur asjatundja.
Muretseme ja arutame poole sajandi taguseid sündmusi. Räägime ümberasujatest, kes lahkusid luksuslaevades, mitte paadipõgenikena, ja kallites rongikupeedes, kus kuld ja hõbe oli kaasa võetud. Kuid me oleme unustanud omaenda valijad, üürnikud, keda praegu on Eestis umbes 50 tuhat perekonda, kes kõik on kaotanud oma vara. Eesti riik pole siiamaani mitte kellelegi kompenseerinud neid kannatusi, mida inimesed on üle elanud, kui neid on majadest ja korteritest välja tõstetud.
Mind, lugupeetud kolleegid, on tõstetud välja omaenda kodust ja oma ema- ja isakodust, olen kaotanud kaks kodu, andmaks need just nimelt välismaalt saabunud inimesele, kes ütles, et tal polegi seda vaja ja müüs kohe maha. Nii et ärgem arutagem sakslaste kurba saatust, kaitskem Eesti sundüürnikke (aplaus saalis).

Heimar Lenk:
"Me oleme unustanud omaenda valijad, sundüürnikud, keda praegu on Eestis umbes 50 tuhat perekonda, kes kõik on kaotanud oma vara."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)