Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      18. juuli 2007


12. osa

Olen tänini tänuvõlglane

Sõprus või läbikäimine? Nimetagem meie suhtlemist, meie suhteliselt tihedaid kontakte nii või teisiti, kuid minu elus on need neli aastat seotud erakordsustega nii ajalehetöös kui ka isiklikus elus.

Püüan jätta ühiskondlik-poliitilised probleemid teiseks korraks või käsitleda neid vaid episoodiliselt, niivõrd kuivõrd seda tingivad isiklikud suhted ja kokkupuuted Dzhohhar Dudajeviga. Sellega tahan öelda, et meie suhetel oli isiklik iseloom, nad olid puht inimlikku laadi. Siinjuures ma ei eita, et meie vahel toimus vestlusi, nagu noil aastail öeldi, ühiskondlik-poliitilistel teemadel,s.t päevaprobleemide üle, ent mitte kunagi ei tekitanud need lahkhelisid meievahelistes suhetes.

Olime alati "ühes paadis", kuni viimase, üsna põgusa kohtumiseni 1991. aasta suvel Tartus. Olime mõlemad selleks ajaks oma valikud teinud, ja ehkki olime nüüd juba igaüks oma paadis, lahkusime käteldes Uuel tänaval tänase Slaavi gümnaasiumi juures. Dudajev tõttas koju – tal oli kiire, sest ees oli järjekordne Groznõi-reis.

Loomulikult soovisin talle edu tema õilsates pürgimustes, millistesse veendunud reaalpoliitikuna suhtusin kriitiliselt kui järjekordsesse idealismi. Meil oli neil teemadel varem olnud üsnagi pikki jutuajamisi. Pean tunnistama, kuna see on üsnagi tähtis tõik minu seltsimehe edasise saatuse mõistmisel talle nii keerulises olukorras, kus taganemistee praktiliselt puudus.

Tänane teema on sootuks teine. Pean seda mitte üksnes selle peatüki, vaid nende tagasihoidlike meenutuste peateemaks. Tahan tutvustada oma nende raskete aastate kaaslast kui suurepärast seltsimeest, kui inimest.

Häda ei hüüa tulles. Kui 1989. aasta talve lõpul töölaual järjekordselt helisevast telefonist naabrinaise hääle ära tundsin, aimasin kohe, et midagi on juhtunud. Luule, nii oli minu maakodu-naabritari nimi, helistas haruharva ja ikka tõsise asja pärast. Helistamise põhjus oli seekord tõsisemast tõsisem. Ta teatas, et minu ema on haige. Luule oli elukogenud inimene ja püüdis mulle olukorda selgitada seda ettevaatlikult doseerides. Lubas veelkord ema juures ära käia ja siis uuesti helistada. Toimetuse auto, mis oli mu käsutuses, oli, nagu sellistel puhkudel ikka olema kipub, korrespondendi ja fotograafiga välja sõitnud.

Naabrinaine helistas uuesti üsna pea - ema seisund oli raske. Kiirabi kutsumine üksiku vanainimese juurde, kes ei ole suuteline isegi riietuma ja kes kodu mingil tingimustel tuultele valla ei jäta, oli raske juhus.

Helistasin Dzhohharile, rääkisin olukorrast ja palusin abi. Ta soovitas üht oma noort arsti, kellest ta mulle oli varem, seoses kellegi lähedase haigusega rääkinud kui taibukast tohtrist. Andis ka auto ja peatselt olimegi arstiga mu maakodus. Noorepoolne sõjaväearst hindas kiiresti haige seisundit ja tarvidust otsustava arstiabi järele. Ei meenu, miks just kõige paremaks variandiks sai garnisoni sõjaväehospidal. Võib-olla arstiabi kõige operatiivsema osutamise eesmärgil? Nähtavasti pakkus selle variandi välja arst ise, kuid ta tähendas, et eraisiku sõjaväehaiglasse paigutamise loa võib anda kindral ise.
Otsustasime, et tema läheb asjaolusid selgitama ja mina toon ema kiiresti oma autoga linna. Seadsin emale autosse lamamisvõimalused ja sõitsin linna peaarstist alampolkovniku juurde, kes pidi edasised sammud Dudajeviga kokku leppima. Kuid saabumise hetkeks ei oldud kindraliga veel ühendust saadud. Ent asi laabus minutite jooksul ja kiirustades viisin ema hospitali Jaama tänavas. Abivajaja vastuvõtmiseks oldi seal juba valmis. Hetkel, kui häda kandadele astus, ma sellele mõelda ei jõudnud. Küll aga mõni aeg hiljem.

(Järgneb)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)