Iga linn ja vald vajab oma kirikutorni, mille ümber koonduda

ANDRUS ANSIP,      15. mai 2002




Head erakonnakaaslased!
Hiljuti võrdles Mõõdukate liider härra Toomas-Hendrik Ilves reformierakondlasi kommunistidega. Kommunistidel oli idee ükskord raha üldse ära kaotada. Mõõdukad on sellele üsna lähedal. Suur ports raha on nüüd GIBB-i pangaarvel Inglismaal ja 13 miljoni krooni eest saime teada, et välismaal tuleb öelda "Welcome to Estonia". Kuid tegelikult on see kõik köömes selle kõrval, kuidas mõõdukas sotsiaalpoliitika on osanud sisemaal raha raisata.

Minu ämm tuli kord Võrumaalt ja rääkis, et naabri Senni (nüüd on ta surnud, rahu tema põrmule) olla endale lasknud puude määrata ja saavat selle eest 400 krooni pintsilisa. Ühtlasi oli ta ka väimehe endale hooldajaks lasknud määrata ja see tõi veel 200 krooni pintsilisa. Loomulikult oli ka ämmas tärganud soov saada 600 krooni pensionilisa.
Mulle oli see jutt väga tuttav. Just sellega kohalikud omavalitsused meil nüüd tegelevadki. Tartu Linnavalitsuses oli vastuvõetud korralduste arv möödunud aastal kaks korda suurem kui ülemöödunud aastal. Ja seda vaatamata asjaolule, et omandireformiga seotud korralduste arv on võrreldes reformi kõrghetkedega olematu. Perearstid vorbivad õhtu- ja öötundidel selle asemel, et normaalset pereelu elada, inimestele puudeid vormistada. Seadus, mille täitmiseks eelnõu arutelu käigus kavandati kümneid miljoneid kroone, nõuab sel aastal vähemalt 421 miljonit krooni, nagu eelarves kirjas. Järgmisel aastal, kui kõik jätkub senises tempos, võime rääkida juba miljarditest ning see seab juba ohtu riigieelarve tasakaalu. Kõige selle juures bürokratiseerub Eestimaa meeletus tempos. Varsti on kogu Eesti elanikkond jaotatud puuetega inimesteks ja nende hooldajateks.

Parem pole lugu toimetulekutoetustega. Tuhanded ja tuhanded inimesed üle Eesti jooksevad iga kuu mööda ametiasutusi ja korjavad pabereid oma järjekordse toimetulekutoetuse kausta tarvis. Imelik. Maksuamet usaldab kodanikku ega taha tuludeklaratsiooniga kaasa mingeid andmete õigsust tõendavaid dokumente. Talle piisab kodaniku kinnitusest ja võimalusest deklareeritut pisteliselt kontrollida.
Miks toimetulekutoetuse taotlejat ei võiks kohelda samamoodi, miks riik teda ei usalda? Ei ole vaja välja anda tuhandeid tõendeid selleks, et inimene saaks nad viia toast number üks tuppa number kaks, kus ametnik isegi sedasama registrit näeb, millest väljatrükk tehti. Kontorid muudkui kirjutavad ning abivajajad muudkui sörgivad.
Kas siis sellist Eestit me tahtsime? Kas me ei võiks need toetused pensioniealistele ausalt pensionilisana välja maksta? Hoiaksime kokku tohutud toetuste administreerimise kulud ning õiglust oleks ka rohkem. Praegu jõuab toetus enamasti kirjaoskajateni, siis saaksid seda ka need, kes paberitega sehkendada ei oska.

Sotsiaalteadlased kinnitasid, et meie sotsiaaltoetused lähevad enamasti nendele, kes puuduses ei vaevle. Mul on südamest kahju, et Mõõdukad vilistavad sotsiaalteadlaste arvamustele ning teevad tuimalt ettepaneku töötu abiraha lihtsalt kolmekordistada. See ei ole mõõdukas.

Kuid linnapeana erutavad mind eeltoodud teemad just seetõttu, et meeletu bürokratiseerumine ei lase kohalikel omavalitsustel tegeleda sellega, mida neilt tegelikult oodatakse. Me oleme võimul nii riigis kui suuremates omavalitsustes, lõpetame selle bürokraatia vohamise. Mõttetu sebimine vaid kaugendab kodanikku võimust.
Tütar rääkis mulle loo ühe teise linna tudengist, kes nende seltskonnas jäätisepaberi tänavale viskas. Röögatusele "kas sa mõtled ka, mis sa teed" järgnes kiire vastus: "Mille eest ma siis makse maksan?"
Lugesin lehest, et üks külaproua käib kohut maamaksu pärast. Talle saadetud vaid maksuteade, eelhaldusaktina täpselt sama informatsioon jäetud aga saatmata. Iva on siin selles, et proua peab maksu maksmist mõttetuks ja teeb bürokraatiale ära bürokraatia enda relvaga.

Kogu selle rahajutu järel on minu sõnum siiski kinnituses, et õnn ei ole üldse mitte rahas ega õnnetus mitte alati tema puudumises. Seda kinnitas ka viimases Luubis ilmunu. Erinevates linnades oli tehtud inimeste rahulolu-uuring. Ning nii kummaline kui ka ei tundu, oli inimeste enesehinnang kõrgem Tartus ja Pärnus ning ebaloomulikult palju pidasid ennast ise vaeste hulka kuuluvaks hoopis Tallinnas. Ometi oli uuritavate sissetulek Tartus ja Pärnus märksa väiksem kui Tallinnas. Seega ei tekita rahulolu mitte raha, vaid ilmselt suur hulk muid asjaolusid.
Mis võiks olla need muud asjaolud? Kas meie, linnade ja valdade käekäigu suunajad, saame midagi muuta?
Jah, saame. Me peame andma inimestele võimaluse ise oma linna või valla tuleviku üle otsustada tihedamini kui vaid kord kolme aasta tagant valimistel.
Kuidas seda teha? Ikka lihtsalt, inimlikult. Me saame inimestelt küsida, kuhu istutada noori puid ja kutsuda inimesi ise puid istutama. Me saame neilt küsida, kas panna kiriku katusele vask- või tsinkplekk ning lasta neil otsustada korjanduskastide ja pangaterminalide ees.
Ja uskuge, inimesed kasutavad seda võimalust otsustamiseks usinalt. Sest see on koht, kus nad oma väikese otsusega saavad mõjutada väikeseid, kuid tajutavaid asju. See on koht, kus nad saavad otsustada reaalse tammeistiku asukoha üle oma kodulinnas, mitte suure või väikese koalitsiooni võimujagamise nüansside kallal.
Arvan, et iga linn ja vald vajab oma kirikutorni, mille ümber koonduda. Ainult selliste üldarusaadavate väärtuste kilbile tõstmise ja ühistegevuse korraldamisega saame end taas näoga inimeste poole pöörata.
Inimesed ei oota meilt muud, kui algatusi elu kvaliteedi tõstmiseks. Ja see peab puudutama kõiki elanikke, nende sisemisi püsiväärtusi. Me plaanid ei pea puudutama mitte jõgede ümberpööramist, vaid tühja tänavanurga haljastamist või vanurite arvutiõpet. See on ootus valimiste eel nii kohapeal kui terves riigis. Ja nende ootuste rahuldamiseks peame vabastama oma energia. Päris-, mitte pseudoasjade korraldamiseks.
Tugev kohalik identiteet on parim keskvõimu tasakaalustaja. Selles on kohaliku omavalitsuse kõige olulisem roll demokraatlikus ühiskonnas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)