Emadepäev lisab elule helgust

Emadepäev on südamlik pidupäev, mida hakati Eestis tähistama 1923. aastal. Maikuu teisel pühapäeval tunnustame, mäletame ja mälestame oma emasid ja vanaemasid kõige soojemate tunnetega. Traditsiooniliselt saavad emadepäeval pered kokku, emadele ja vanaemadele kingitakse lilli ning laste ja lastelaste poolt meisterdatud kaarte, mis hingega tehtud.

Ka minu enda jaoks on emadepäeval kõige olulisem olla koos oma perega. Emadepäeva hommikul küpsetame koos lastega koogi ning seejärel naudime üheskoos hommikueinet. Tavaliselt nii kaua, kuni hommikust saab juba lõuna. Tihti jätkub emadepäev koos aiamaal toimetades - valmivad maasikapeenrad.

Kogu välise juures mõlgub emadepäeval mõte ka oma emale minus endas. Ja ka vastupidi. Näib, et koos emadusega muutub kõigil kunagistel tüdrukutel suhtumine ka omaenda emasse, ning varem ema kummalisena tundunud käitumine tundub nüüd üha arusaadavam. Nii mõnigi hetk paistab teisenenuna või hoopis uues valguses.

Veelgi enam, tihti leiame end alateadlikult matkimas oma ema käitumist ja maneere. Oma lapsi kasvatades tajume selgemalt, et kurjustamise ning kõva hääle taga on tihti vaid mure ja hool. Väsinud ema lihtsalt ei suuda alati leida häid sõnu kogetu väljendamiseks ning hirmude ületamiseks.

Emadepäev saab veelgi teisema tähenduse siis, kui saad ise vanaemaks. Parim vanaema on see, kellel on võimalik olla koos lapselapsega elu kõige hinnatumad hetked. Samas on mure väiksem ja ei teki rutiini, sest õhtul läheb üleväsinud laps tagasi oma vanemate juurde. Teisisõnu, vanaemana saad olla sina ise, sest vastutus ei rõhu nii suuresti, kui see oli oma lastega. Ja lapsele omakorda jäävad lapsepõlvest meelde just need kaunimad hetked, mis on veedetud koos vanaemaga. Vanaema riidleb ju palju vähem kui ema, eks ole!

Emadepäeval tuleks kõige hea kõrval mõelda ka neile, kelle igapäevane toimetulek vajab suuremat pingutust. Eestis on praegu selline aeg, kus pidev hinnatõus piirab eriti just lastega perede võimalusi. Tihti peavad lapsevanemad valima, kas võimaldada oma lapsele arendav huviharidus või süüa perega terve kuu korralikult kõht täis. Kulud on suured ning maksud vajavad maksmist. Kahjuks paljustki tuleb seetõttu loobuda. Raske on lastele selgitada, miks nemad ei saa koos lasteaia- või klassikaaslastega käia muuseumis, klassiekskursioonil või mõnel õppereisil, vahvatest mänguasjadest ja nutitelefonist rääkimata.

Minu arvates on siiski riik see, kes peab võtma suurema vastutuse emade ja laste üldise turvatunde eest. Tihti kipub aga riigivalitsejate pilk jääma liiga kitsaks. On erakordselt oluline, et oma hooliva käe ulataks meist igaüks ega jääks häbenedes kõrvalseisjaks. Sageli piisab vaid vähesest, kasvõi märguandmisest, et aidata kellegi elu kindlamatele rööbastele.

Emadepäeval aga peame püüdma unustada oma igapäevased mured ning olema oma perega koos, niivõrd kui see on võimalik ajal, mil paljud Eesti pered on lahku sunnitud, sest vanemad elavad-töötavad välismaal. Või kui on just lapsed need, kes otsivad oma elu ja õnne mujal maailmas.

Ent kõigele vaatamata on emadepäev igaühele kättesaadav omaenda südames.

Kaunist ja meeldejäävat emadepäeva kõigile!

KESKMÕTE: Koos emadusega muutub kõigil kunagistel tüdrukutel suhtumine ka omaenda emasse, ning varem ema kummalisena tundunud käitumine paistab nüüd üha arusaadavam.

MAILIS REPS, nelja lapse ema

Jaga |