Nädala juubilar ARTHUR C. CLARKE 100

Huvi fossiilide vastu tekkis väikesel Arthuril sigaretipakkide vahel olevate dinosaurusepiltidega mängukaartide kogumisest. Ta oli vaikne poiss, kes luges ulmekaid. Kahekümneaastaselt asus ta tööle Londoni haridustalituses pensionide väljamaksmise ametnikuna.

Teise maailmasõja ajal leidis Clarke teenistust kuningliku õhuväe varajase eelhoiatusradari operaatorina. Sõja Inglismaa kohal lõpetas ta lennuväeleitnandi auastmes. Kohe sõja järel õppis ta Londoni kuninglikus kolledžis ja sai ülikoolihariduse matemaatika ja füüsika alal. Seejärel oli kuni aastani 1953 vaheaegadega Briti Planeetidevahelise Ühingu esimees.

1945. aastal käis Clarke välja idee, et geostatsionaarseid satelliite saaks kasutada üle kogu Maa pinna levivaks raadiosideks, ja 1950. aastal televisiooniside valdkonnas. Oma raamatutes “Planeetidevaheline lend” (1950) ja “Kosmose avastamine” (1951) propageeris ta väidet, et satelliidid võiksid olla ekvaatori tasandilt 35 786 kilomeetri kõrgusel.

Kui 1964. a lennutati sinnakanti esimene satelliit, hakati seda kõrgust nimetama Clarke'i orbiidiks. Clarke'i orbiit on hoiatus, et sellest edasi ei ole tegu enam geostatsionaarse orbiidiga; satelliidi kiirus muutub seal ebaefektiivselt väikeseks ja pöörlemisperiood pikaks. Reaalsuses hoiavad kõik satelliidid sellest umbes viie tuhande kilomeetri jagu Maa poole (kõrgeimal lendab Galileo), kuna Clarke'i orbiidil muutub pardaarvutitele antavate käskude aeg pikemaks ja kiirus väiksemaks ning on hirm, et objekt võib kokku põrgata Van Alleni välise vöö lendavate kamakatega.

1956. aastal kolis Clarke Sri Lankale ja elas seal kuni surmani 19. märtsil 2008. Clarke'il oli Hikkaduwa linnakeses oma sukeldumisklubi. Kuuekümnendatel aastatel oli Clarke edukas ulmekirjanik ja tema romaan “Kohtumine Ramaga” (1973) võitis kõik kolm ulmekirjanduse žanripreemiat. 1974. aastal andis Clarke intervjuu Austraalia teleraadiokompaniile, milles ennustas õigesti tulevasi online-panku ja -kaubamaju.

1988. aastal haigestus kirjanik poliomüeliidijärgsesse lihasnõrkusesse ja veetis ülejäänud elu ratastoolis. 1989. aastal sai kirjanik Briti Impeeriumi Ordu komandöriks ja aastal 2000 Sri Lanka rüütliks. Clarke oli Gorilla Organisatsiooni esimees ja 2001. aastal protestis ta tantaalikaevanduse avamise vastu Kongos gorillade elupaigas.

 Clarke oli elupõline poissmees ja tema abielu noore ameeriklanna Marilyniga kestis 1953. aastal vaid kuus kuud. Naiste asemel oli kirjanik kiindunud Sri Lanka noorukisse nimega Leslie Ekayanake (1947–1977), kelle kõrvale ta Colombo kalmistule lõpuks maeti.

Kuuldes Arthur C. Clarke'i nime, meenub kõigil kohe romaan ja film “2001: kosmoseodüsseia” (1968), üks kurvameelsemaid ulmeteoseid. Raamat tuli välja alles pärast seda, kui Stanley Kubrick oli Clarke'i loo “Vahimees” (1951) motiividel vändatud filmi juba lõpetanud. Kubricku ettepanekul töötasid Clarke ja Kubrick “2001” filmi stsenaariumi kallal üheskoos.

Kuna hiljuti hääletasid maailma filmikriitikud “2001: kosmoseodüsseia” kõigi aegade mõjukaimaks ulmefilmiks, siis tuleks ka vaadelda Clarke'i kontseptsioone selle teose loomisel. Kosmosest saadetud tumm eluvorm õpetab inimest ja tema eellast ahvinimest endasse vaatama ning vihjab, mis tuleb teha, kui nõrgem olend südantlõhestava häälega appi karjub. Juba Jupiteri-missiooni algul tabab tähelaeva pardaarvutit Hal-9000 viga. Kompuuter purustab avakosmoses hõljuva astronaudi Frank Poole'i hapnikuballooni pärast seda, kui Bowman ja Poole otsustavad lõpetada ta keerulisema ajutegevuse. Minnakse uurima musta metalltahukat, mis paigaldati Maale eelajaloolisel ajastul. Tahukas antakse kõigile planeetidele boonusena ja see õpetab, kuidas luua tsivilisatsiooni. Film on põhiliselt Dave Bowmani ja arvuti vaheline duell, ning see, milleks kosmoselaev välja saadeti, vahepeal ununeb. Intervjuu Maa pressile annab Hal-9000 läbi ekraani, mis vägagi meenutab nüüdisaegseid nutitelefone. Kui arvuti ja Dave mängivad malet, siis arvuti võidab.

Maleduelli inimese ja masina vahel korrati hiljem Eesti filmis “Navigaator Pirx”.

Pärast seda, kui Dave on kinni keeranud arvuti 5 loogika- ja 13 mälumoodulit, teeb arvuti väga kurva häälega restardi. Restart tähendab seda, et arvuti ütleb paari lausega, kes ta on, ja kui Dave teda veel krutib, laulab arvuti hällilaulu, mida talle kord lauldi. Sellega öeldakse, et arvuti on beebi. Hal-9000 tunneb end väga halvasti ja kustub.

Kümned tuhanded naised, kes “2001”-filmi vaatasid, puhkesid südantlõhestavalt nutma, sest pisikese naiivse tegelase surm oli tõesti kurb (arvuti on filmis suur optimistlik punane silm, mis kunagi ei pilgu). Kinos pisaraid valada oli tol ajal väga levinud tegevus.

Dr. Bowman vaatab suurele Teisele ehk Maa-välisele tsivilisatsioonile otsa vanade silmadega. See on vihje 1960. aastatel levinud eksistentsialismi koolkonnale – Sartre'ile ja Camus'le.

See episood on mõjutanud ka Eesti kirjandust. Kui meenutame Priit Pärna raamatut/multifilmi “Kas maakera on ümmargune” (1977), siis ka seal vaatab peakangelane elus läbitud etappe läbi vanade silmade.

“Kosmoseodüsseia” algus annab vihje, et kosmoselennud on muu hulgas ka venelaste pärusmaa ja venelased istuvad punastel toolidel, mis meenutavad mulle sama autori filmi "Kellavärgiga apelsin" kujundust. See oli Stanley Kubricku minimalistlik ruumikujundus, millega loodi mulje, et ruumis on palju objekte. Kubrick kasutas sama ilusat mööblit ka oma teistes filmides. “Kosmoseodüsseia” hilisemad arendused annavad vihje, et Poole ei surnud avakosmoses, vaid hingas oma skafandri sees.

Eesti keeles on ilmunud paljud selle kirjaniku teoseid, veel mõnesid on ette loetud Eesti Raadio ennelõunase kuuldemänguna.

“Linn ja tähed” (1956) ilmus juba Nõukogude ajal ja selles on juttu linnade arvuga koonerdavast tsivilisatsioonist. “Kauge maa lauludes” (1958) kasutab inimkond kvantmootoreid kaugete tsivilisatsioonide avastamiseks. “Kuutolmu varingus” (1961) vajub lõbusõidulaev 15 m sügavusele Kuu-tolmu ja algab selle päästeoperatsioon.

Arthur C. Clarke'i teosed olid omas ajas tähelepanuväärsed, sest ta kõneles üsna täpselt tänapäevasest kosmosetehnikast juba siis, kui alles äsja oli välja saadetud esimene satelliit. Kuid nendes raamatutes võtavad eri tähesüsteemidel olevate eri planeetide elanikud üksteisega üsna kergelt kontakti.

Tegelikkuses ootaksid nii kaugete mõistusevendade kohtumisel ees väga suured arusaamatused. Kolumbuse kodu lahutas tema esimesel reisil Ameerikasse kõigest 3800 meremiili, kuid Kolumbus ja indiaanlased ei saanud üksteisest algul üldse aru. Mis peaks veel juhtuma siis, kui kohtuvad tsivilisatsioonid 100-valgusaastase vahemaa tagant – mõistmist poleks seal ju mingisugust!

Nõnda esindas Arthur C. Clarke kosmilist optimismi maailmaruumi vallutamise ajastu koidikul.

AARNE  RUBEN

Jaga |