Madeleine Albright – jõupoliitikale toetunud välisminister

1997. aasta märtsi keskel toimus Soomes järjekordne USA ja Venemaa liidrite tippkohtumine, kus arutati NATO laienemisega seonduvat.

Ameeriklaste eesmärk oli laiendamine läbi suruda, kuid seejuures Venemaale võimalikult vähe tuska tekitada. Nende plaan nägi ette välja töötada NATO–Venemaa harta, mis annaks Moskvale Euroopa julgeolekualastes läbirääkimistes hääleõiguse, kuid mitte vetoõiguse. Harta arutamine edenes visalt.

Üks oluline tuleproov läbitigi kõnealusel kohtumisel, kus Venemaa president Boriss Jeltsin üritas oma USA ametivennalt Bill Clintonilt välja lunida lubadust blokeerida Balti riikide võtmine NATO liikmeks.

Albright meenutab:

“Mõlemad liidrid olid hiljuti teiseks tärminiks ametisse valitud ning kahtlemata tahtsid mõlemad ajalugu teha. Päevakorras oli üsna mitu küsimust, aga alustuseks räägiti NATO-st. Jeltsin kordas, et NATO laiendamine on ohtlik ja arutu, kuid väljendas valmisolekut aidata Ameerika Ühendriikidel leevendada niinimetatud "negatiivseid tagajärgi".

Seejärel palus ta eraviisilist garantiid, et NATO-sse ei võeta vangistatud endisi Nõukogude vabariike (Eesti, Leedu ja Läti). President keeldus, väites, et niisugune lepe jätaks Venemaast nõrga mulje, jagaks Euroopa jälle ümber, õõnestaks rahupartnerlusprogrammi ja pahandaks Balti riike.

Jeltsin käis peale, Clinton ärritus ja tõstis häält. "Kuulge, Boriss, isegi kui sõlmiksin teiega salaleppe ja lubaksin teile seda, mida soovite kuulda, saaks Kongress asjast teada ja võtaks vastu resolutsiooni, mis kuulutaks NATO–Vene harta kehtetuks. Ma lihtsalt ei saa seda teha. Ma ei saa NATO nimel kohustusi võtta, ma ei pane vetot ühegi riigi vastuvõtmisele ega lase ka kellelgi teisel seda teha."

Jeltsin taandus, kuid ei vandunud alla. Ta palus kinnitust, et endisi Nõukogude vabariike ei võeta vastu "esimestes ringides". President vastas, et ta ei taha vanu stereotüüpe taaselustada ega jätta muljet, nagu poleks Venemaa ja NATO põrmugi muutunud. Pärast Jeltsini ja tema kaaskonna ägedat sõnavahetust pöördus Venemaa liider õlgu kehitades Clintoni poole: "Mis siis ikka, Bill, ma vähemalt püüdsin."”

Tallinnas avati 2013. aastal Boriss Jeltsini bareljeef mälestamaks teda panuse eest Eesti iseseisvuse rahumeelsesse taastamisse aastatel 1990–1991, kuid Albrighti mälestustest ilmneb, et lõpuks lähtus ka Jeltsin siiski vaid Venemaa huvidest.

"Välispoliitika eesmärk on mõjutada teiste riikide poliitikat ja tegusid viisil, mis teenib sinu huve ja väärtusi. Selleks sobivad kõik vahendid, alustades lahketest sõnadest ja lõpetades tiibrakettidega," kirjutab Albright. "Diplomaatia on nende kannatlikult ja õiges vahekorras tempimise kunst."

See on tavatu avameelsus, millega Albright avab oma mälestustes suurriikide jõupoliitikale toetuvat mõtteviisi, kuigi midagi üllatavat selles ilmselt kellelegi enam ei ole. Juba Theodore Roosevelt, USA president aastatel 1901–1909, armastas ju korrata Lääne-Aafrika vanasõna: "Räägi mahedalt ja kanna suurt nuia; sa jõuad kaugele."

Tänapäeval võib pahatihti näida, et lahkeid sõnu ja mahedat juttu on riikidevahelises suhtluses jäänud vähemaks. Levimas ongi rohkem otsene jõuga ähvardamine, ebadiplomaatiline plõksimine, igasuguste "punaste joonte" tõmbamine ja kõnelemine tiibrakettide keeles. Seda arvestades tuleb ainult loota, et Balti riikidele jääb USA välisministrite mälestustes ka edaspidi sama marginaalne roll. Tõenäoliselt ei tahaks ju keegi, et mõni neist oleks sunnitud pöörama meile nii palju tähelepanu nagu Madeleine Albright omal ajal näiteks Balkanile.

ANDRES LAIAPEA,

poliitikavaatleja

[fotoallkiri]      Eestit mainib Albright oma mälestustes vaid korra, kuid see on õnn, mitte õnnetus, sest näitab, et meiega seoses tal USA välisministrina (1997–2001) suuri lahendamist vajavaid probleeme ei olnud.

Jaga |