TIMURI VARJUS: Usbekistani naabrid pelgavad USA sekkumise tõttu jõudude tasakaalu nihkumist

MARTHA BRILL OLCOTT,      21. november 2001


Ameerika on astunud strateegilisse liitu Usbekistaniga. See on liit, mis muudab kindlasti Kesk-Aasia geopoliitilist kaarti.

USA on tasapisi otsinud võimalusi Kasahstanile, Kõrgõztanile, Tadzhikistanile, Turkmenistanile ja Usbekistanile lähenemiseks juba alates nende N Liidust eraldumisest kümne aasta eest, edendades mitmega neist sõjalisi kontakte ka NATO Rahupartnerlusprogrammi (PfP) raames. USA sõjaline kohalolek Venemaa lõunapiiride läheduses olnuks siiski mõeldamatu isegi veel mõne nädala eest.

Venemaale jäävad vabad käed Kaukaasias

USA sõjaline kohalolek Usbekistanis on oluline märk, kuidas 20. sajandi teise poole geopoliitilised reeglid enam ei kehti. Külma sõja aegne ja külma sõja järgne periood on sellega kindlalt lõppenud. Siin peitub ka 11. septembri terrorirünnakute kaugeleulatuvate ülemaailmsete tagajärgede võtmepõhjus. Terrorirünnakute muud mõjud on seni veel ilmnemata.
Ameerika uute Kesk-Aasia suhete tähendust piirkonna geopoliitikale on praegu võimatu ette ennustada. Keegi ei saa praegu öelda, kui kaua USA on Usbekistanis ning kas Ameerika laiendab oma tegevust ka mujale Kesk-Aasiasse. Palju sõltub maasõja käigust Afganistanis ning sellest, kas USA sõjaline kohalolek loob eeldused samasugusele ÜRO järelvalvemissioonile, nagu on praegu Kosovos.
Kui lõpuks pole regioonis ühtki rahvusvahelist sõjajõudu, võib USA muuta oma sõjalise kohaloleku Usbekistanis alaliseks. Sel puhul mängiks Usbekistan USA-ga samasugust koostööalti naabri rolli, nagu seda etendas Pakistan külma sõja lõpuaastail. Isegi kui US peaks piirkonnast täielikult välja tõmbuma, peaks muutuma ikkagi piirkonna sõjaline tasakaal. USAle paistab kindlam variant pakkuda Usbekistanile pikaajalist sõjalist abi selle eest, et USA saaks seda maad tarvitada väravana Afganistanis sõdimiseks.
Mis ka ei juhtuks, eemaldub Usbekistan sõjaliselt jätkuvalt Venemaast. Venemaa presidendile Putinile see kindlasti ei meeldi, kuid tema rahulolematuse määra kahandab oluliselt Venemaa ja NATO suhete olemuslik muutus. Pealegi ei tundu USA sõjabaas Usbekistanis Moskva poliiteliidile enam sugugi nii problemaatiline -- kui Moskva valmistub ka ise teatud tingimustel NATO liikmeks saama. See kunagi fantastilisena tundunud idee on viimaste nädalate kestel muutunud tõsiste debattide teemaks.
USA sõjaline kohalolek Usbekistanis on märk sellest, kuidas 20. sajandi teise poole geopoliitilised reeglid enam ei kehti. Siin peitub ka 11. septembri terrorirünnakute kaugeleulatuvate ülemaailmsete tagajärgede peapõhjus.
Venemaa president on teadlik ka kaudsest kasust, mida annab talle Usbekistani kasutamine USA strateegiliste huvide kindlustamiseks Kesk- ja Lõuna-Aasias. Venemaa saab samal ajal vabamalt manööverdada Tshetsheenias ja küllalt tõenäoliselt ka Gruusias. See võib Venemaa rahulolematust omaenese tagahoovis teisejärguliseks muutumise üle küll ainult osaliselt kompenseerida, kuid samas võimaldab Venemaal tegutseda iseenda poolt määratletud strateegilistes huvides.

Hiinal samuti mitmekesised huvid

USA sõjaline kohalolek Kesk-Aasias on aga Venemaast ehk isegi rohkem Hiina huvides. Ka Hiina, nagu Venemaagi, on Usbekistaniga julgeolekuliselt seotud kuut riiki hõlmava Shanghai Foorumi kaudu. Hiina võib aga selget kasu saada Osama bin Ladeni ja tema paljurahvuselise terrorivõrgustiku kõrvaldamisest Afganistanis USA poolt. Hiina võib seda momenti ära kasutada oma loodepiirkonnis Uiguuri separatistide ja teiste Hiina moslemivähemuste mahasurumiseks.
Kuid Hiina julgeolekuhuvid endise N Liidu Kesk-Aasia vabariikides pole lühiajalised. Vaadates piirkonna energiavarustust on see kahtlemata Hiina välispoliitikas kindlal kohal veel aastate ja aastakümnetegi pärast. Praegu paistab Hiina valitsus siiski rahulduvat Kesk-Aasias oma majandushuvide kaitsmisega ning sellega, et ükski tema vaenlane ei saaks seal varjuda.

Usbeki tugevnemine vältimatu

Sellal kui Venemaa ja Hiina huvid Kesk-Aasias ei pruugi USA sekkumisega regiooni asjusse kannatada, tunnevad Usbekistani naabrid kindlasti, et nende julgeolekulist tulevikku ning piirkonna jõudude tasakaalu rikutakse vägagi samahästi kui vältimatu Usbekistani sõjalise võimsuse kasvu tõttu. Viimane on USA koostöö ettenähtav kõrvalsaadus.
Usbekistani president Islam Karimov usub ammu, et tema maa saatuseks on Kesk-Aasias domineerimine. Naabermaade juhid võtavad seetõttu justnagu neile mõeldud hoiatusena hiljuti Tashkendis rajatud ausammast ajaloolisele vallutajale Timurile.
Paljud on hakanud uskuma, et Ameerika relvad paisutavad üksnes Usbeki ambitsioone.

Martha Brill Olcott on Carnegie Sihtasutuse vanemteadur. Sel talvel ilmub tema raamat "Kasahstan: täitmata lubadus"
Copyright: Project Syndicate, November 2000

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)