Keski kadumisega läheb veel aega

Kui Rahvaliitu ega Rohelisi enam parlamendis pole (Eesti uuemas ajaloos puudub kogemus, et parlamendist kord välja jäänud erakond sinna naaseks), siis ilmselgelt ainult sellepärast, et need erakonnad ei suutnud kokku hoida ja läksid n-ö kõige kaduva teed. Kui Rahvaliidule oli pressing väljakannatamatult tugev väljastpoolt, siis Roheliste ambitsioonid lahustusid seeklite kõlinas ning vasakpoolne programm ei tulnud neil kellelegi pähe. Sotsideski käis Jüri Pihli kangutamine enamjaolt väljastpoolt erakonda, sest meedias loodi ju pilt, et „Pihl oli küll hea kapo juht, kuid vilets poliitik“, ja et „õiged inimesed valivad Mikseri“. Kas keegi näeb nüüd, et ilma Pihlita on erakond kuidagi nähtavam, agressiivsem või rohkem võimul? Või koguni rohkem vasakpoolne? Ei. Kuigi valijaskonna ootus justkui lubaks seda kõike eeldada.

Kuulates esmaspäeval, 29. augustil Rahvusringhäälingus ajakirjanik Rain Kooli kommentaari, mille lühisõnum oli see, et Kesk pole mitte valitsusvastane, vaid riigivastane (eriti see osa Keskist, kes kongressil senise esimehe taha julges jääda), meenub meie paljukannatanud rahva kõikepakkuv ajalugu – ka vapsidest, kel mure riigi pärast südames, ei saadud muud moodi jagu, kui nad pandi vangi. Järgnes diktatuur, mis kaotas Eesti riigi. Ka Tiit Madissonist ei saadud jagu, ja temagi pandi 1990ndatel istuma. Nüüd, pärast lootusrikast kongressi ja kaotust seal, võivad Keski-vastased relvad samuti muutuda teravamaks – seda Kooli kommentaar Vikerraadios (mida rahastavad ka kõik keskerakondlased oma maksudest) kuulutabki. Kui seni käis Keski esimehe tümpamine, sponsorite äralõikamine, aktiivsemate erakondlaste väljanaermine, siis kas varsti võib osa keskerakondlastest oodata käeraudu? Kuigi jah, needki on juba olnud! Äkki Kooli näeb kuuli, mis KE vastu avitaks? Kn

Jaga |