Nädala juubilar REIN AREN 90

Rein Aren sündis 25. detsembril 1927 Tallinnas. Isa oli raudteelane, mis tollal tähendas korda ja täpsust. Ema on poistele alati hingekasvatajaks olnud. Võib-olla lasteaiakasvatajast ema elukutse istutaski igavese uudishimu viljaka seemne tulevase mitmekülgse tundliku kunstiinimese alateadvusse.

1940. aasta septembri lõpul asutati Tartus nõukogude võimu poolt endise kunstikooli „Pallas“ ruumides ja ülevõetud varadega Konrad Mäe nim. Riigi Kõrgem Kunstikool. Selle õppeasutuse töö katkestas sõjategevuse jõudmine Eestisse 1941. aasta suvel ja alanud Saksa okupatsioon.

 1942. aasta sügisel avati „Pallase“ ruumides (praeguse hotelli „Pallas“ asukohal) kunstikool Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste nime all, kuhu 15-aastane Rein Aren astus skulptuuri õppima. 1943. a. septembris rahuldati Kursuste direktori Arnold Matteuse taotlus nimetada õppeasutus Kõrgemaks Kunstikooliks Pallas. Õppetöö selles lõpetati 1944. aasta aprillis.

 25. augustil 1944 hõivasid Nõukogude väed Tartu. „Pallase“ kunstikooli hoone põles maha. Säilisid vaid keldrikorrusel olnud esemed.Põlenud „Pallasest“ päästetud skulptuuritarbed, ahjud jm kasutamiskõlblik viidi korporatsiooni „Ugala“ ruumidesse Hans Heidemanni (end. Julius Kuperjanovi) tänavas. Kindlasti oli päästjate ja kolijate hulgas ka nooruke skulptuuritudeng Rein.

 15. novembril 1944 alustas tööd Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Rein Aren lõpetas selle kooli 1946. aastal. Seejärel oli ta paar aastat „Vanemuise“ teatris koorilaulja ja balletitantsija. Noorem vend Väino astus ilmselt Reinu eeskujul „Vanemuise“ balletistuudiosse, jõudes välja „Estonia“ lavale.

1948. aastal loodi Moskvas, Lunatšarski-nimelises Riiklikus Teatrikunstiinstituudis (GITIS) eesti stuudio. Järgmisel aastal siirdus sinna õppima ka Rein Aren. Kursuse lõpetasid 25 noort. Neist tuntumad on Ervin Abel, Virve Aruoja, Ita Ever, Tõnis Kask, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Silvia Laidla. Moskvas erialase kõrghariduse omandanutena hakkasid nad edukalt arendama Nõukogude Eesti teatrit, filmikunsti ja televisiooni. Luues rahvuslikku kultuuri, pidasid noored oluliseks koostööd vanade meistritega ja põlvkondade sidusust.

 21-aastane Rein armus Odessast pärit teatriinstituudi-tudengisse Jelena Blinovasse. 1950. aastal tulid nad koos Tallinnasse ja asusid tööle näitlejatena – Jelena Vene Draamateatris ja Rein Eesti Draamateatris. Samal aastal nad abiellusid ja elasid koos, kuni surm neid lahutas.

 Kultuuripedagoog Tõnis Rätsep on öelnud, et annet Eestis ei andestata. Üle kahekümne aasta töötas Rein Aren Eesti Draamateatris. Väljapaistvalt üliandekas ja õrnahingeline näitleja põgenes 1973. aastal kadedate pistrike intriigide tõttu Vene Draamateatrisse pagendusse. Kuus aastat hiljem tõi peanäitejuht Mikk Mikiver ta tagasi koduteatrisse, kuhu jäi elu lõpuni.

 Oli suur õnn, et nõukogude ajal sai Eesti Draamateatri kirjandusala juhatajaks tugeva kultuurivundamendiga luuletaja Paul-Eerik Rummo. Tänu Rummo valikule ja tõlkele hakkas Mikiver lavastama Draamateatris kaasaja maailmaklassikasse kuuluva inglise dramaturgi Edward Bondi näidendit „Bingo“. Rummo põhjalik, rahvast hariv kavaleht sai Teatriühingu 1979/80. aasta eripreemia.

Mikk Mikiver oli loomingulises tippvormis. Lavastuses mängisid Eesti kõrgliiga staarid: Jüri Järvet – Shakespeare// Rein Aren – Vanamees// Martin Veinmann – Poeg// Hans Kaldoja – William Combe// Aarne Üksküla (külalisena) – Ben Jonson// Juhan Viiding – Wally// Enn Klooren – Jerome// Velda Otsus – Vana naine// Mari Lill – Judith// Elle Kull – Noor naine// Ester Pajusoo – Joan. Mitmeid lavastuses osalejaid pärjati Teatriühingu aastapreemiatega.

Olen pidanud kujundust ja kostüümi üheks tervikuks ning sellepärast kavandanud nii teatris kui ka filmides dekoratsioonid, kostüümid, grimmi ja soengud ise, võimalusel kaasates ergast noort loomingulist assistentuuri. „Bingo“ ehitasin üles vastandamisele – ülimodernses lavaruumis tegutsevad filmiliku detailitäpsusega ajastukostüümides ajaloolised isiksused.

Joonistasin kodus Järvetile Shakespeare’i kostüümi kavandit. Ants Eskola vaatas mu kavandit ja ohkas vaikselt. „Mis viga?“ pärisin. „Oleksin tahtnud Hamletit ka ajaloolises kostüümis mängida,“ ütles Ants. Voldemar Panso „Hamleti“-lavastuses oli Mari-Liis Küla valinud päevamoes oleva dekoratiivse terviklahenduse. (Küla õppis teatrikunstniku eriala Voldemar Haasi käe all Tallinnas, samal ajal kui Aren harjutas Tartus skulptuuritegemist.)

 Ants Eskola ja mina olime erinevatel aegadel õppinud samas kunstikõrgkoolile ostetud ajaloolises majas Tallinna kesklinnas. Tänaseks on hinnaline plats kunstikoolimajast ära puhastatud ja reserveeritud äripinnaks. Olen tähele pannud, et ainult kunsti õppinud näitlejad oskavad tähelepanu pöörata kostüümi tähtsusele rolli olemuse lahtimõtestamiseks. Olen Soome teatrilavastajaga töötades kogenud, et Eesti omad ei osanud tookord anda lavastuskunstnikule visuaalset karakteri lähteülesannet kostüümilahenduseks.

Rein Aren oli rollijoonise otsinguprotsessi tihedalt sidunud kunstnikuga. Istusime tunde Draamateatri teise korruse kohvikus ja arutasime „Bingo“ kostüümi detaile. Kuna olime mõlemad kunstniku kõrgharidusega, siis valdasime visuaalse eriala professionaalset nooti. “Detail on Jumal,“ tavatses Rein öelda.

„Vanamehe“ rolli kostüümi puhul muutus oluliseks detailiks müts. Läksime siis koos teatri kostüümilattu. Rein proovis paari tunni jooksul üle neljakümne mütsi. Nelikümmend erinevat rolli läbi mütsi! Oli see vast kostüümikunstnikule teooria kõrvale võimas praktiline püstolkursus!

Tänu Mikk Mikiveri positsioonile EKP Keskkomitees oli Eesti Draamateater nihverdanud eriloa esineda kapitalistliku maa autori näidendi lavastusega „Bingo“  temperamentse ja sügava kultuuriga vennasvabariigis, Gruusia pealinnas Thbilisis. Järveti ja Areni stseenid rahast ja surmast olid maailmatasemel dramaturgiga võrdsel tasemel. Kui etendus lõppes, tõusis publik saalis püsti ning aplaus kestis ja kestis… Need ülevad hetked on kaduva kunsti loojatele nähtamatute pingutuste ihaldatuimaks palgatäheks.

 Poeetilise näidendi „Sonatiin paabulinnule“ lavastas Mikk Mikiver 1982. aastal Eesti Televisioonis, osades Draamateatri esinäitlejad Ita Ever, Heino Mandri, Rein Aren, Helle Pihlak ja Milvi Jürgenson. Helle haruldane fotogeenilisus oli mulle telelavastuse suurim avastus.

Oli suvi. Rajasin ateljee-stuudio vundamenti Piritale, TOP-i vastas. Käisin tihti ehituse lõunavaheajal üle jõe rannaõllekas, kus paljud kultuuriinimesed kokku said.

Kord nägin Rein Arenit sääl energiliselt suhtlemas. Mind nähes viipas näpuga. Teadsin küll, miks – oli ju meil mõlemal Mikiverilt saadud slovaki autori Osvald Zahradniki sümbolistliku näidendi „Sonatiin paabulinnule“ tekst. Reinul Marian Belani ja minul kunstniku roll. Juhuslik kohtumine sai saatuslikuks. Lasime fantaasialinnud lendu. Olen märganud, et mida suurema kaose tekitad stardis, seda üllatavam on loomeprotsessi korrastatud tulem. Loominguline teekond on kunstnikele kõige inspireerivam aeg. Jõudsime arutelus Reinuga uuenduslikule lähtetasandile. Pakkusin režissöörile totaalselt ebatraditsionaalse lavastuse terviklahenduse. Saatuse tahtel Mikk nõustus sellega.

Ühel heal hommikul helises mu lauatelefon. „Kas saame poole tunni pärast Viru ees kokku?“ Saimegi. Oli näha, et Mikk oli tsipa vindine: „Lähme sauna!“ Sisenes Viru klaasuksest ja hakkas tuttavlikult treppidest allapoole liikuma. Selgus, et olime Reinuga Mikule korraliku kunstnikukeskse režiipiruka küpsetanud. Mitmepäevases arutelus selgines Mikul lavastajakontseptsioon.

Kui Mikiverilt õppisin Viru saunapäevadel näitleja lavastamise kunstitõdesid, siis Aren õpetas mind väärtustama inspiratsiooniprotsessi – teekonda kaosest loomingulise korrani. Suur õnn, et lavastus „Sonatiin paabulinnule“ on ETV arhiivis säilinud. Rein Areni juubeli puhul võiks lavastust üle hulga aja värske pilguga vaadata.

Jõuliselt maskuliinse näitlejaisiksusena jättis Rein Aren meie teatrilukku unustamatud rollid: Peer Gynt (H. Ibsen „Peer Gynt“, 1962), Vanamees (Edward Bond „Bingo“, 1979), Jakob (Kruusvall „Pilvede värvid“, 1983), Timotheus Bock (Kross „Keisri hull“, 1984) jpt. Teatrinäitlejad ning fännklubilised saalis vananevad koos. Jäävad vaid muuseumide ja surnuaedade arhiivi juhufotod, mis ei anna hingetunnet elavast – siin ja praegu – kunstiliigist.

Tänu  rohkem kui 30 filmirollile võime Eesti Filmi Andmebaasi abiga leida liikuvaid pilte juubilar Rein Arenist, kelle sünnist möödub sel nädalal 90 aastat. Filmides püsib meie armastatud näitleja elavana ka uutele põlvkondadele.

TÕNU  VIRVE, teatri- ja televisioonikunstnik

Jaga |