Noored mõelgu vanureile omaenda tuleviku võtmes

Saku skautidena hulgume omakandis sageli ringi, aga nüüd tegime ühe imeliku külaskäigu. Ja erilised on ka kaasatoodud muljed.

Asi algas õigupoolest juba mullu „Kesknädalast" leitud jutukesega abivajavast vanaprouast. Vahepeal korduvalt helistasime avaldatud numbrile, aga kuna kedagi kätte ei saanud, siis pidasime asja niisama lehelobaks. Nüüd jäi see artikkel jälle ette - helistasimegi. Ja et oli koolivaheaeg, kogusime seltskonna ja läksime vaatama.

Leidsime end kesk elu kurvemat poolt. Nähtust nii mõnigi asi pani lapsed ahhetama. aga loodetavasti pani igaüks sealt midagi ka enda elu korraldamiseks kõrva taha.

Ehk siis meie jaoks on see lugu kohast, kus lammastel on parem elu kui nende omanikul. Ja mine teagi, omaniku elu - see ilmselt ongi tema lambad, nende seltsis on ta veetnud viimased paarkümmend aastat. Lähikonna talud on ammugi tühjad. Hingelised nendel unustatud külavaheteedel on enamasti kahtlased. Paremal juhul mõni joodik, hullemal aga metallivaraste jõuk.

Laudas oli soe, aga omaniku puukuuris ulus tuul. Ahjupuid oli paar sületäit. Pliiti mahtuvaid ei olnud ainsatki pilbast. Me pole varem kohanud lambaid, kes võhivõõra taskuid tuleks nuuskima või niisamagi meie nina alla julgeks jalutama tulla. Need on kindlasti õnnelikud lambad. Ja nad on kindlasti ka tolle kandi kõige õnnelikumad elusolendid.

Omaniku tervis nõuab juba ammu arstilkäimist, aga kes vaataks sel ajal tema lammaste ja kodu järele? Tolleski Eestimaa kandis on nimelt juba uue Vabariigi algusest peale kombeks hiljemalt järgmisel õhtul kogu valveta jäänud vara laiali kanda ja aknadki ära lõhkuda.

Poodi saab omanik korra kolme kuu järel, siis keegi sugulane viivat. Kogu toodud kraam (ka leivad) on sügavkülmas. Ja ei mingit juttu, et ah ma täna seda vorsti ei taha, toon selverist midagi paremat...

Meie käisime seal korra ära, olime päeva ja seejärel istusime oma soojades kodudes, vaatasime tõtt oma südametunnistusega. Ei mõista, kustkohast võtab see inimene oma rahu ja elurõõmu. Lapsed ei oska muud meenutada, kui tema ülevoolavat heatahtlikkust. Aga kas ei teinud meie külaskäik tema saatust hoopiski kurvemaks? Andsime hetkeks lootust ja siis kadusime nagu poleks meid olemaski olnud...

Isegi siis oleks see õudne lugu, kui oleks see ainus selline. Aga paraku on meie ümber üha rohkem õnnetuid, Jumalast ja inimestest unustatud üksielavaid vanureid. Üha lähemale tuleb ka aeg, kui abi vajavad need, kelle lapsed on kadunud laia maailma õnne otsima.

Inimesed, unustage mõneks ajaks feisspuuk ja kõik edevad elektroonikavidinad! Need ei asenda iialgi head sõna, sooja pilku või abistavat kätt. Mõelge oma vanadele naabritele ja lähedastele. Kas ei ole äkki keegi neistki sama õnnetus olukorras? Äkki saate veel täna nende heaks midagi teha?

Ja mis peamine: võibolla ei olegi nende jaoks kõige parem lahendus oma elupäevi vanadekodu võõraste seinte vahel lõpetada. Mõelge sellele omaenda tuleviku võtmes, noorrahvas!

Saku skautide nimel

WALTER SULIN

Tallinna-lähiselt Harjumaalt

Jaga |