Eestlase ajalugu on üks suur müstika (20)

Jüri Kadak,      29. november 2006



Veelkord omast ja võõrast võimust

Omariiklus ja selle totaalkaitse on eelkõige rahva tahte avaldus. Otsustav sõna selles on rahval kui kõrgemal võimukandjal. Kas tahame arendada Eesti Vabariiki sellises suunas, nagu on kirjas meie põhiseaduses, ja selle nimel tooma ohvriks oma vara ja elu? See on rahva, mitte aga härrade ministrite ja ohvitseride otsustada. Viimased realiseerivad kui spetsialistid rahva tahte julgeolekupoliitikaks ja ka sõjaliseks kaitseks. See on demokraatia üks väljendusi, mille eelduseks on rahva võim.
See tähendab, et teenistus riigikaitses eeldab kaitsetahet ja riigi kaitsmine on austav kodanikukohus. Sõjaväelased ilmselt eksivad, kui arvavad, et kaitsetahte kooliks on kaitsevägi. Kaitsetahe pärineb mõisaaja väljendist: kuidas riik sinule, nii sina riigile.
Ma ei ole põhjanaabrite fänn, kuid vaatan kadedusega, kuidas Soome toimib üldrahvaliku riigina. Kuid kas see on oma või võõras võim, kui Kaitseministeeriumi Kaitseressursside Amet kiitleb, kuidas intensiivistada nekrutijahti, kuidas armeejooksikute elu kibedaks tehakse, kuidas põllumeest, piltlikult väljendades, tääkide vahel kasarmusse viia jne.
Pätt ei kõlba Eesti kaitseväkke, aga üliõpilane peab minema endast madalama hariduse ja intelligentsitasemega ülema alluvusse „kaitsetahet õppima". Minu arvates on siin Maarjamaal midagi mäda, kui ajateenistuse pikendus ei kehti nende ülikoolilõpetajate suhtes, kes soovivad edasi õppida magistrantuuris või doktorantuuris.
Kui edukas noormees ei oska pärast ülikooli lõpetamist kaitseväest kõrvale nihverdada, on tal tema võimetele vastav töökoht läinud, ja riik kehitab sellepeale ainult õlgu. Mida saab sõdur pärast teenistusest lahkumist kaasa peale kolmekuulise sõdurikursuse, sellele peaks mõtlema tulevane kaitseväe juhataja. Sellist kõige otsesemas mõttes „pulli" ei tehtud isegi tsaari-Venemaal.
Ainult võõras võim võib metsalagendikul nekruteid lassoga püüda ja neid konvoi all kasarmusse saata. Rahva mälust ei ole kadunud möödunud sajandi 80-ndate aastate lõpp, kui Eestisse toodi täiendavad väeüksused, kes pidid tegelema nekrutite püüdmise ja Venemaa kasarmutesse toimetamisega.
Milline tõsiseltvõetav ametikoht eeldab kaitseväeteenistust ning mida ootavad sellest tulevased tööandjad – ka see on meie ühiskonnas lahti rääkimata. Ilmselt siit võiks paralleele tõmmata ka teistes riigi jõustruktuurides või tsiviilametites.

Miks ma selle järjejutu kirjutasin?

Minult on küsitud, miks kirjutasin mõningate lugejate arvates nii enesevihkajaliku ja eestivaenuliku järjejutu? Miks viitasin stalinist Gustav Naanile?
Mind on shokeerinud see: mitu korda peab eestlane oma ajaloos sama reha peale astuma ning looma endale müüte ja valeiidoleid? Need, kes tegelevad rahvaste peedistamisega, teavad, et parim psühholoogiline relv on rahva ajaloolise mälu ja eneseteadvuse hävitamine. Mul on siiralt kahju neist, kes tõeliselt uskusid kommunismi, kuid nüüd on saanud teada tõe Lenini ja Stalini tegelikust näost ja taustast.
Mida mõtleb uus põlvkond Pätsist ja Laidonerist, kes andsid Eesti Vabariigi idanaabrile üle niisugusel kandikul, mis võimaldas kogu seda 1940. aastal toimunut lahti kirjutada „rahva tahte ja NSV Liiduga vabatahtliku liitumise protsessina". Miks nendel meestel ei jätkunud nii palju kodanikujulgust, et endale kuul pähe kihutada, selmet lasta endast teha kõige labasem vanglakambrikoputaja?
Spetsiaalse töötluse läbimisel sattus Päts vaimuhaiglasse ja Laidoner kaotas inimväärikuse ning temast sai eriotstarbelises Vladimiri vanglas, kust vange pidevalt veeti Moskva vahet, kõige ehtsam kambriinformaator. Täna on teada, et ta jagas kambrit nii Saksa kui ka Jaapani kindralitega ning käis ühel paraskil feldmarssal Keiteli pojaga.
Tänane Eesti vajab uut ajalugu. Mitte niisugust, mis põhineb soome-ugri-mugride muinasajal, vaid geneetiliselt tugevasti germaani ja slaavi verega mõjutatud eestlaste ajalugu, mille üheks osaks olid kõik need võimud ja võimurid, kes on ajaloo jooksul siit läbi käinud.

LÕPP

Fotoallkiri
KUI RIIK ENNAST EI KAITSE: Spetsiaalse töötluse läbimisel sattus Päts vaimuhaiglasse ja Laidoner kaotas inimväärikuse. Milline kaitsetahe jääb sõdurile pärast teenistusest lahkumist, sellele peaks mõtlema eelkõige tulevane kaitseväe juhataja. Pildil kindral Ants Laaneots.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)