Omariikluse võimalikkusest Krimmis

Mida on väärt riik, kus seaduslikul presidendil tuleb riigist lahkuda mitte valimistulemuste sunnil, vaid maskides meeste kaigaste vihinas, või riik, kus kodanikud peavad hirmus elama või kodumaad vahetama? Vene inimestele, keda Krimmis on enam kui Eestis kogu rahvastikku, oli seal oluline kodurahu, mitte Ukraina territoriaalse terviklikkuse säilitamine. Ja nad kutsusidki Venemaa end kaitsma.

Külm sõda käib edasi

Elame edasi külma sõja oludes. Kui toona oli tarvis kuulata Ameerika Häält ja Vaba Euroopa raadiosaateid, et saada maailmast objektiivsemat pilti, siis nüüd ei saa seda ilma Venemaa meediakanaliteta. Kes jääb uskuma üksnes Eesti sõnumeid ega kõrvuta seda venekeelsetega, et neist „aritmeetiline keskmine" välja lugeda, sellele võivad kasvada silmakaed Made in Brüssel jmt.

Sigineb uskumus, et meie sõber USA on demokraatia isa ja samas ka rahu ema. Nojah - Iraagi sõda ei olnud tõesti edukas, tunnistavad meie poliitikavaatlejad. Lohutav on, et meie sõdurid kaitsesid seal aumehelikult Eesti huve ja täna pole sünnis armees teenimist okupatsiooniga seostada.

Paslik on hoida päevakorras Eesti vallutamise ohtu, et samas valguses jõuda Krimmi sündmusteni. Kelle huve Venemaa seal kaitseb ning kuivõrd on see õigustatud? - seda peaks arutama ÜRO juures olev Rahvusvaheline Kohus.

Et küsimuseks võib tõstatuda ka süütepudelitega võimuhaaramise seaduslikkus Kiievis, siis ilmselt enne Ukraina referendumit ükski liikmesriik kohtu poole ei pöördu. Et juba aastaid nägime parlamendiliikmete kukepoksi Ukraina ülemraadas, siis pole selle kandumine nüüd tänavarahutusteks enam mingi eriline sündmus. Pole isegi oluline, kes varustas „vabadusvõitlejaid" kaigaste, kilpide jt demokraatiat ihkavate atribuutidega.

Edasi valgusid aga möllumehed oblastitesse, kus valdavalt elavad ja töötavad venelased, et seal purustada administratiivhooneid ja mõned ausambad, ning kõige selle silumiseks vajati Kiievisse sobivat valitsejat. Kuid üle pingutati ukraina keele nõudmisega. Ukraina rahvuslased on saanud Eesti kolleegidelt koolitust „plats puhtaks, venelased välja"-stiilis. Praktika aga näitab, et Narvas ei saa ikkagi eesti keeles suhelda. Keele omandamiseks läheb vaja armastust, mitte sundi.

Krimm kui demokraatia proovikivi

Natsionalismi ja ühe keele ülimuslikuks tõstmisega algas Kiievi Maidanil „eurosõda", mis leidis suurima vastuseisu Musta mere ääres. Ukraina demokraatia proovikiviks sai ja jääb Krimm.

Valgevene ja Venemaa juhid ütlevad otsesõnu välja, et nende riigis on suunatud demokraatia, sest ise protsesse juhtimata nende maa areng pidurduks. Ukrainas on demokraatia juhtimise üheks atribuudiks süütepudelitega vabaduse loitsimine ja pole veel teada, millist kodanikuvabadust soovitakse: kas soovikohaselt korravalvurit peksta, ajaloomälestist tõrvata või tänavakive kangutada?

Olen mitu korda Ukraina kaudu autoga Krimmi sõitnud. Harjumuspäraselt näen tõrvikutega traktoriste põhku põletamas. Kirbet suitsulõhna on pidevalt tunda. Leegid kütavad ärevust. Kohalikud on harjunud ja maaomanikud ei tunneta probleeme, kui neid üldse ongi.

Teame, et nagu looduses, nii ka poliitikas eksisteerivad erinevad isereguleeruvad süsteemid ja kooslused. Sedavõrd, mis kaob, samavõrd tuleb asemele, ja vastupidi - nagu tänases Ukraina poliitilises vaatepildiski.

Üks jumal, erinev usk

Süütamistaktika on maaviljelusest üle kantud isegi usuellu. Ukraina territooriumil tegutsevad Vene Õigeusu Kirik ja Ukraina Õigeusu Kirik. Mõlemad peavad end Tšernigivi (esimene suurem linn siitpoolt Ukrainasse sõites) Katariina kiriku õigusjärglaseks. Oblasti kuberner oli andnud kiriku Kiievi patriarhaadi kasutada, ent Moskva patriarhaadi toetajad ei olnud sellega päri ja panid kirikuesisele platsile protestimärgiks üles suure telgi improviseerimaks oma õigeusu kirikut. Kiievlased ründasid seda mitu aastat järjest gaasipõletitega.

Olgugi et neil on üks jumal, ei taha Vene Õigeusu Kiriku kogudus ühineda ukraina õigeusklikega. Möödunud aastaks oli telk-kirik täiesti maha põletatud.

60 aastat Krimmi kinkimisest Ukrainale

Demokraatia sildiga vägivald voolab nagu Dnepri jõgi läbi Ukraina ja kannab oma veed Krimmi. Jõevesi jõuab nii tööstustarbijaile kui ka elanike kodudesse 400 km pikkuse Põhja-Krimmi kanali kaudu, mis bürokraatliku ajendina tõi Krimmile autonoomia. Et kanali veed täitusid mitte Venemaa jõe veest, otsustati kanaliehitustööde haldamise ja majanduslike arvestuste lihtsustamiseks ning rahvaste sõpruse märgiks kinkida Krimmi poolsaar Ukrainale. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 19. veebruarist 1954 arvati Krimmi oblast Vene Föderatsioonist Ukraina NSV koosseisu.

See oli ajal, mil möödus 300 aastat Perejaslavi raada otsusest lahkuda Poola ülemvõimu alt ja ühineda Venemaaga. Too oli olnud aeg, kui hetman Bogdan Hmelnitski juhtis Zaporožje kasakate ülestõusu ja slaavlaste liitumist.

On oletatud, et Nikita Hruštšov püüdis enne kompartei juhiks valimist selle kingitusega heastada Ukraina rahva näljahäda-kannatusi, kuna ta oli pärast seda golodomori Ukrainas üks parteijuhte ja teadlik sellest, kuidas hukkus 4 miljonit süütut inimest. Avalikkusele pakuti aga kinkimise põhjusena Ukraina ja Venemaa ühise ajaloo tähistamist.

Ei edendatud majandust, vaid otsiti ühist vaenlast

Olgu nende ajenditega, miks Krimm sai Ukraina osaks, kuidas oli, ent määrav otsus Krimmi kohta sündis Valgevenes Belovežje kaitsealal ja Boriss Jeltsini käe all 8. detsembril 1991 - päeval, mil Ukraina, Valgevene ja Venemaa riigijuhid otsustasid lahkuda Nõukogude Liidust. Leonid Kravtšuk, kes ühisleppe allkirjastas, sai hiljem Ukraina esimeseks presidendiks. Presidentide vahetumisel ei edenenud niivõrd majandus, kuivõrd rahvuslik liikumine, ning hakati ümber hindama ajalugu. Ukraina rahva üheks ühendavaks lüliks seati ühise vaenlase otsimine.

Üheks traditsiooniks sai Puškini büsti rüvetamine. Ühelt poolt süüdistatakse klassikut, et ta ülistas Peetrit ja Poltaava lahingut. Teiselt poolt pahandatakse, et Puškin on kujutanud hetman Mazepat mitte ukraina rahva patrioodi ja vabadusvõitlejana, vaid auahnena ja riigireeturina. Nii Puškini poeemi „Poltaava" kui ka Poltaava lahingut ei suudeta kõrvutada Puškini elueal valitsenud tõekspidamistega, vaid hinnatakse täna ennekõike oma ninaotsa järgi.

Tulenevalt vaatevinklist, kas Ukraina peaks elama sõpruses Venemaaga või hoiduma läänesuunas, on hetmani ja tema pooldajaid nimetatud reeturiteks või patriootideks. Ukraina presidendid on asunud ülistama Mazepat ja Banderat, ning see on nende õigus. Venemaa peab Banderat sakslastega koostööd teinud kurjategijaks, poolakate silmis on ta massimõrvar, kuid ukraina rahvuslastele on Stepan Bandera kangelane.

Banderalased süvendavad täna lõhet venelaste ja ukrainlaste vahele.

Krimmi tulevik

Venemaa ehitab Kertši väina silda, mille rajamise kava sündis Viktor Janukovõtši ajal. Algselt majanduslikust projektist on tänaseks saanud ennekõike poliitiline, sest kujutab endast ühendusteed Venemaa vägedele.

Julgeoleku ja rahu tagamiseks Krimmis ning oma autonoomia suurendamiseks korraldab Krimmi autonoomne vabariik märtsikuu lõpus valimised. Kas tekib iseseisev Krimmi riik või jääb ta mingi sidemega Ukraina koosseisu, seda on raske ennustada.

Kuid mingil juhul ei saa poolsaarest Venemaa osa. See riivaks 250 tuhande krimmitatarlase õiglustunnet ja suurendaks viha Putini vastu. Stalin küüditas krimmitatarlased oma kodumaalt ja see ülekohus idandab neis vastupanu ükskõik missugusele Vene võimule. Venemaa pole huvitatud verevalamise õhutamisest.

Sel ajal, kui EL-i liidrid soosivalt vaatasid Kiievis tänavasillutiste tükeldamist ja kiviheitemasinate efektiivset toimet, algas ka Ukraina riigi tükeldamine. Krimmi jäävad Venemaa väeüksused, et tagada mitmekeelsus, oma majandus, pangandus ja kaitsejõud. Et Venemaa lubab majanduslikku tuge, siis on Krimmi poolsaare tulevik kindlam kui mujal Ukrainas ja suvel võib rahulikult Krimmi puhkama sõita - iseasi, kas just läbi Ukraina.

Minu perenaise tuttavad, kes nagu minagi Musta mere ääres puhkavad, arvasid telefonitsi, et enam nad Ukraina kaudu Jevpatoriasse ei sõida. Toit on Krimmis kallinenud, aga muidu on tavainimese elu rahulik.

Ukraina terviklikkust ei taasta Kiievi kutsega: mehed, tulge kodumaad kaitsma! Ukrainast - mitte Krimmist - lähevad ära vene mehed, kes üksteise tapmise peale välja ei lähe ja kes lahkudes hävitavad ka sõjaväepileti.

P.S.
Tänaseks on Krimmi parlament otsustanud korraldada referendum 16. märtsil, mis on esialgsest väljaütlemisest kaks nädalat varem. Suure tõenäosusega valib rahvas Ukrainast eraldumise.

ALEKSANDER KAASIK, poliitika- ja reisihuviline

[esiletõsted]

Kes jääb uskuma üksnes Eesti sõnumeid ega kõrvuta neid venekeelsetega, et neist „aritmeetiline keskmine" välja lugeda, sellele võivad kasvada silmakaed Made in Brüssel jmt.

Üheks traditsiooniks sai Puškini büsti rüvetamine.

Venemaa peab Banderat sakslastega koostööd teinud kurjategijaks, poolakate silmis on ta massimõrvar, kuid ukraina rahvuslastele on Stepan Bandera kangelane.

[fototekst]    VOOGAVAD UKRAINA PÄEVALILLEPÕLLUD: Need vaated on imetlema pannud paljusid Ukrainat külastanud inimesi. Ka loo autor on mitu korda läbi Ukrainamaa Krimmi sõitnud ja tunneb kohalikke olusid hästi. Ta väidab, et „eurosõda" Maidanil algas natsionalismi ja ühe keele ülimuslikuks tõstmisega. Kuid nagu arvavad ka tema Krimmis tihti puhanud tuttavad, enam nad läbi Ukraina Jevpatoriasse ei sõida.

Jaga |