Jälle tsensuur Postimehes. Seekord ümberasujate teemal

TOOMAS ALATALU,      01. märts 2006


Meenutan 1999. aasta sügist, mil Laari-Kallase-Ilvese valitsuse huvides päevapealt keelati mainida Jevgeni Kogani kandideerimist selle pundi liitlasena (Keskerakond suutis selle info avaldada ostetud tekstina) ja seejärel lõpetati terve rea n.ö teist Eestit esindavate autorite artiklite avaldamine. Väljakuulutamata poliitiline tsensuur märatses kuni pildiskandaalini (2001), mil tänu välissaatkondade demonstratiivsetele käikudele opositsiooni juurde hakkasid vahepeal õukonnaajalehtedeks tituleeritud väljaanded taas avaldama keelatud autoreid.
Tõsi, valikuliselt ja eranditega, milles mitte viimast osa on etendanud asjaolu, et vaid kahe ajalehe („Postimees" ja „Eesti Päevaleht") põhjal pannakse Välisministeeriumis kokku maailma minev ingliskeelne info Eesti kohta. See peab mõistagi olema akuraat, s.t absoluutne enamus mõtleb nii nagu 1–2 ainuõiget erakonda ees. Mõni teistsugune arvamus võib ka olla, ent n.ö kontrollitud autorilt.
Kuna olen üks neist, kelle artiklite avaldamine esilehtedes lõpetati kuus aastat tagasi, polnud ma kindel, et Postimees alloleva loo avaldab. Ehkki jutt on sellest, mida keegi teine ei selgita.
Muide, advokaat Alar Eiche allkirjaga pöördumistes on kõikjal mainitud, et Paul Varulile esitas küsimusi keegi Alatalu. Ja kuigi Postimehe artiklis mind ei mainita, peaks olema loogiline, et vassimist selgitagu see, keda see puudutab. Nii on demokraatlikus maailmas kombeks.
Kuna Postimehe toimetuse kombed on teistsugused, pakungi seal avaldamata jäänud loo Kesknädalale, et olukorda selgitada.

Miks juristid vassivad?

Saksa ümberasujate varade teistkordset kompenseerimist sooviv seltskond tegeleb viimasel ajal usinalt 1939. a. Ja 1941. a. lahkujate teineteisest lahutamisega. Sealjuures on üheks põhiargumendiks saanud justiitsminister Paul Varuli vastused minu küsimustele Riigikogus 29. jaanuaril 1997, täpsemalt öeldes, Varuli ebamäärase vastuse ehk tema tõlgenduse veelkordsed tõlgendused.
Vaatame esmalt Riigikogu stenogrammi:
„T. Alatalu:/.../Sõnastus algab: "Saksa riigiga sõlmitud lepingud". Kas te võiksite öelda, milliseid lepinguid silmas peetakse ja kas näiteks ka salaprotokoll 1940. aasta aprillist mahub selle alla? Kas mahuvad selle alla ka NSV Liidu ja Saksamaa 1941. aasta jaanuaris ja veebruaris allakirjutatud lepingud, mis puudutavad seda subjekti, mis siin on täpselt määratletud?
P. Varul:/…/See rida tuleb lugeda lõpuni: Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute jne. Tähendab, kõik lepingud, mille alusel isikud on Eestist lahkunud. Siin on tegemist kahe lepinguga."
Kuna mul rohkem küsimusõigust polnud, hõikasin saalist: „Millised need lepingud on?" Stenogrammis on sel kohal juhataja arusaamatust väljendav repliik, ent Varul kuulis ja vastas: „Siin on loomulikult mõeldud Eesti ja Saksa vahel sõlmitud lepinguid."
Tegelikult polnud minister täpne, sest neid lepinguid on vaid üks – 15. oktoobril 1939 alla kirjutatud ja president Pätsi poolt koheselt kinnitatud protokoll (presidendi osalus lubab seda tituleerida ka lepinguks). Arvan praegugi, et need juristid, kes 1991. aastal ORASe vastava sätte kavalalt vormistasid, pidasid tegelikult silmas ka NSVL–Saksamaa 1941. a. lepingut – meie mõtlemine oli tollal lihtsalt säärane. Praegu aga püütakse asja tulenevalt eestlastest kaasajooksikute osalemisest 1941.a. lahkumistes serveerida sääraselt, et 1939. aastal mindi n.ö käsukorras, aga 1941. aastal oli ka omaalgatus olemas, ent repressioonide ohu tõttu.
Ajaloolisi situatsioone silme ette manades (oktoober 1939: Poola sõjajärgne seis, kõigil meeles ka Tshehhoslovakkia ja Austria kadumine kaardilt + Klaipeda andmine Saksamaale; jaanuar 1941: sõda ei olnud, ehkki kõigil oli meeles Talvesõda ning Taani, Norra, Beneluxi maade ja Prantsusmaa vallutamine, ent ka Molotovi käik – 1940. a. novembris Berliini füürerile sõprust kinnitama) on antud konstruktsiooni küsitavus ilmne – hämmastava kergusega 1940. aasta suveks kaheks jagatud Euroopas oli mõistlik asuda ikka omade poole...
Olen Riigikogu kõnepuldist korduvalt juhtinud tähelepanu Paul Varuli vastuse puudusele. Nüüd siis väidab (PM, 15.02) advokaat Alar Eiche pärast viitamist Varuli „kahele lepingule", et oligi … „kaks kokkulepet" (lugupeetud jurist nagu ei teaks, et terminoloogias on lepingul ja kokkuleppel suur vahe), mõlemad olla sõlmitud 15. oktoobril 1939 ja et vaid neid lepinguid sai Varul silmas pidada. Olge kena ja pange see teine sama kuupäevaga leping lauale, hr. Eiche!
Mis aga puutub Eiche väitesse, et nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa võisid oma suva järgi inimesi küüditada, siis selles osas tehti ikkagi selge erand teineteise esindajate kohta – muidu poleks ju kaubarongid Saksamaale läinud vahetult enne 22. juuni 1941 koidikut. Mõistagi ei välistanud see ühe või teise kodaniku vintsutamist – totalitaarsed ühiskonnad on lihtsalt säärased, et seal pole tagakiusamisest teinekord pääsu ka super-omal, ent NKVD teadis suurepäraselt, et sõbraliku rahva esindajate kohtlemine peab teatud raamidesse jääma.
Samas oli ümberasumine Saksamaale selgelt midagi muud, kui küüditamine Siberisse. See on asi, mille tõestamisega me ei peaks üldse tegelema. Kui me muidugi ei taha, et Euroopa ei mõistaks kunagi meiega tehtut.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)