Demagoogia kui isiklik arvamus

MART UMMELAS,      08. november 2006


20. oktoobril ilmus Eesti Päevalehes Mihkel Raualt ajakirjandusvabaduse piire provotseeriv repliik "Edgar Savisaar on Vene spioon". Nädal varem oli samas lehes avaldatud Evi Arujärve sisukas kolumn "Eksortsism 2006". Ma ei tea, kas Mihkel Rauda sundis kirjutama mingi "sisemine" soov anda Evi Arujärve seisukohtadele hävitav vastulöök, kuid igatahes viitab ta oma kirjutise alguses sellele Arujärve artiklile.

Kui Arujärv kogenud ajakirjaniku ja väljakujunenud isiksusena esitab oma väiteid äratuntavalt ja selgelt, kuid samas diskreetselt ja delikaatselt, siis Mihkel Raud on otsustanud tulistada mõningate talle ebameeldivate isikute, näiteks Edgar Savisaare pihta mädamune otsesihtimisega, esitades sealjuures mõningaid selliseidki hinnanguid, mis vaevu kannatavad trükimusta, ja seda mis tahes riigis. Ta paneb need väited küll jutumärkidesse ja küsib seejärel "häbelikult", mis reaktsioone need esile kutsuks, kui ta neile tõsimeeles allkirja annaks. Ometi saavad kõik terve mõistusega lugejad aru, et just nii banaalselt ta arvabki.
Küsigem, kas Mihkel Raud on oma sellise eskapaadiga tõesti võitlemas ajakirjandus- ja arvamusvabaduse eest ehk niiöelda „õige asja" nimel. Kas arvamusartiklite ja kommentaaride puhul on siiski lubatav (või lausa nõutav?) selline ülim äärmuslikkus? Kas arvamusi esitades polegi enam vaja lähtuda vähegi elementaarsest objektiivsusetaotlusest, rääkimata inimlikust viisakusest!?

Ma ei suuda uskuda, et Mihkel Raud ise mõtleks tegelikult nõndaviisi. Vaevalt kirjutaks keegi terve mõistusega inimene päevalehtedes kolumne või kommentaare ühiskonnaasjade kohta vaid teadliku sooviga "panna lihtsalt pada". Küll aga võib Raua väite varjus pesitseda eneseõigustus teadlikule ebaausale mängule, halvasti varjatud katsele hämardada piire ühelt poolt üldtuntud faktide ning teisalt teatud eelarvamustel ja labasel laimul põhinevate väljamõeldiste vahel. Selline köietrikk on tegelikult meie "sõltumatus" ajakirjanduses üsna igapäevane nähtus.

Vaadakem Mihkel Raua kirjutist just selle pilguga. Kahtlemata oleks tal vabas ühiskonnas õigus esitada oma seisukohti (viisakuse piires!) ühe või teise isiku või erakonna tegevuse kohta, tõlgendades nimelt nende ütlusi või väiteid. Ent selle tõlgendamise aluseks peaksid siiski olema nende isikute reaalsed ja dokumenteeritud ütlused või vähemasti ajalehtede uudiskülgedel fikseeritud faktid, mitte aga kellegi loba. Raud kinnitab ju kõigest hoolimata, et uudiseid edastades tuleks siiski lähtuda elementaarsest objektiivsusetaotlusest.

Paraku esitab kolumnist ise oma artiklis ühe või teise isiku reaalse, dokumenteeritud tegevuse või väidete kohta mitte enam oma kaalutletud ja faktidel põhinevaid arvamusavaldusi, vaid tõlgendab omasoodu nende isikute kohta juba varem kellegi poolt kusagil avaldatud suvalisi väiteid või lausdemagoogiat. Võrreldes näiteks Eesti Vabariigi taastamise vastu võidelnud Interrinnet esimese taasiseseisvunud Eesti valitsusjuhi Edgar Savisaarega või nimetades sama primus motorit mingil seletamatul põhjusel Eesti krooni sisuliseks vastaseks. Neil väidetel pole ju elementaarseimatki tõepõhja, tegu on teadlike ja sihilike valedega!

Mihkel Raud ju ei soovigi esitada "isiklikku arvamust", ta ei vaevu oma arvamust välja kujundamagi või oma ütlusi (pro sõimu) kuidagi põhjendama. Ta kopeerib vaid varasemaid stereotüüpseid, demagoogilisi väljamõeldisi. Sisuliselt solidariseerub Raud enda nime all avaldatud artikliga vaid eesti kõmuajakirjanduses laialt levinud propagandistlike parempoolsete müütidega nii Savisaare ja Keskerakonna kui ka Eesti ühiskonna üldise seisundi kohta üldisemalt.

Sellelaadsest objektiivsuse vääramise metoodikast kirjutas Evi Arujärv oma kolumnis hoiatavalt: "Sõnum, mis kõneleb "meie" nimel, produtseerides totaalset, kuid konkreetsuseta süütunnet, meenutab keskaja nõiakatseid: kui eitad, siis on pahad vaimud su teadvuse tumestanud; kui ei eita, oled samuti süüdi."

Mihkel Raua arvamuskirjutis ongi tegelikult katoliikliku inkvisitsioonikohtu otsusega sarnane üllitis, sama demagoogiline nagu kahjuks enamik meie parempoolitsevast poliitilisest poleemikast ettetellitavate päevalehtede veergudel. Eesti naeruväärse poliitilise inkvisitsiooni järjekordne mannetu verdikt!


AKEN:
Mihkel Raua arvamuskirjutis ongi tegelikult katoliikliku inkvisitsioonikohtu otsusega sarnane üllitis, sama demagoogiline nagu kahjuks enamik meie parempoolitsevast poliitilisest poleemikast ettetellitavate päevalehtede veergudel.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)