Omandireformi lõpp: kui viimane sundüürnik saab endale kodu!

LEMME KRIMM,      04. detsember 2002




Kelle õigusi rikkus omandireform kõige rohkem? Eesti kodanike, keda sunniti seadusega elama omanike majades. See on ju küüditamine ilma Siberita. Riik ja valitsus oleks pidanud küsimuse juba ammu lahendama, aga keegi ei tahtnud midagi kuulda. Paljud sundüürnikud on juba läinud manalateed, teisi valdab moraalse ja materiaalse kahju tõttu lootusetus, et meil õigusriik üldse eksisteerib. Oma kodudest ilmajätmist nimetaksin ma tuhandete eesti kodanike genotsiidiks.

Omandireform algas põhiseaduslike paragrahvide eiramisega. Põhiseaduse § 33 ütleb, et kodu on puutumatu ja § 25 ütleb, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele."
Riik võttis seaduslikult ühtedelt inimestelt kodu, et teistele okupatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitada, kinkides sisuliselt majad koos inimestega nagu prussakatega omanikele.
Kelle õigusi siin on rikutud? See on ju küüditamine ilma Siberita. Loomulikult oleks pidanud riik ja valitsus tõusetunud küsimuse juba aastaid tagasi lahendama, aga sellest ei tahtnud keegi kuulda. Valitsused asjaga lihtsalt ei tegelnud. Paljud sundüürnikud on juba läinud manalateed, teisi valdab moraalse ja materiaalse kahju tõttu lootusetus, et meil õigusriik üldse eksisteerib, sest pole inimesi, pole probleeme! Seda ma nimetaksin tuhandete eesti kodanike genotsiidiks.

Raukas kahtleb sundüürnike inimlikus väärtuses

A. Raukas küsib: "Miks on nn sundüürnikud oma õiguste eest võitlemisel nii valjuhäälsed?" Kahjuks enne kaksikliidu valitsust niisugust probleemi ei eksisteerinud, sest omanikele anti lootust, et üürilepingute pikendamine muudetakse nende soovide kohaselt. Aga võta näpust, ei õnnestunud sundüürnikke prügimäele heita. Esimest korda hakkas valitsus selle probleemiga reaalselt tegelema. Tallinnas käivitati igati teretulnud elamuehitusprogramm.
Lugupeetud Anto Raukas väidab: "… kui üürnik ei olnuks suuteline nõutud üüri tasuma, pidanuks ta leidma väiksema korteri või oleks vahe tasunud linn või riik. Nüüd aga rööviti see summa omaniku taskust ja röövimist kavatsetakse rahumeeli jätkata."
Kuidas üürnik oleks leidnud väiksema korteri? Riik parseldas vabanenud korterid maha, mida oleks võinud sundüürnikele pakkuda. Kui teha lahti telefoniraamat, siis on näha, et mõnel omanikul on 5-10 korterit, mida ta välja üürib. Kuidas need korterid "mägedel" ühe isiku kätte sattusid? Lihtsalt - oli informatsioon ja kinnisvaramaakler, kes ostis korterid kokku. Pealegi on nendes korterites elavad üürnikud on pinna endale üürinud vabatahtlikult.
Kuidas oli algselt seadus? Sundüürnikud saavad samaväärsed elamispinnad. See on muidugi naerukoht. Paraku ei oleks valitsus nii kergelt omandireformi saanud rakendama hakata, kui neid lubadusi poleks antud.

Ei taha hõlmikpuu alla sattuda

Teiseks, kulla omanikud, kui mul on kinnisvara, siis tuleb minul oma omandi eest ise muretseda, mitte loota üürnike peale, kellel ei ole selleks mingit mõjuvat põhjust peale selle, et mitte "hõlmikpuu" alla sattuda. Sundüürnikud on ju sunniviisiliselt sunnitud elama omaniku majas. Just selles osas on rikutud eelmainitud paragrahve ja inimõigusi. Hr Raukas, kuidas julgete väita, et "… sundüürnikud olid nõukogude võimu ajal eelisseisundis inimesed, repressiivorganeis töötanud isikud, kes said endale elamispinna kõrgeima heakorrastusastmega natsionaliseeritud majadesse, kus nad harjusid tasuta elama."
Need korterid olid enamikus ühiskorterid. Igas toas elas perekond. Kui härra ei tea, mis on ühiskorter, siis ma võin Teile seda natuke valgustada, sest olen elanud 40 aastat ühiskorteris, enne kui mu "õnnetu omanik" korteri endale sai. Tavaliselt olid need suured 4-5toalised korterid, kus igas toas elas 2-4liikmeline perekond. Ühisköögis oli igal perel laud, kui oli kohta, kui ei olnud, siis jagati üks laud pooleks. Külmkapp oli sageli toas, sest kööki ei mahtunud. Väga paljudel seda ei olnudki. Kui ikka kõik ühiskorteri 8-10 elanikku ei olnud nõus, et keegi paigutab midagi kööki, siis ka ei paigutatud. Igal nädalal oli koristusjärjekord ühiskasutuses ruumidele. Vannitoas pesti järjekorra alusel, vannis ei käidud jne.

Ka omanikud elasid nõukogude ajal tasuta korterites

Kas need oli Teie meelest eelisseisundis inimesed? Oma teadmatust nii räigelt demonstreerida ei ole soovitav. Paljud olid siis alles lapsed või hoopis sündimata ja sel ajal maksis praeguse omaniku ruutmeeter, kes Eestis elas, 13 kopikat, st Teie loogika kohaselt elas omanik nõukogude võimu tingimustes tasuta.
Kirjutate: "Kuivõrd üürnikke on rohkem kui omanikke ja lähenevad valimised, siis on üürnike häälte nimel mitu erakonda nõus loobuma nii varasematest lubadustest kui ka loogilisest mõtlemisest."
Hr Raukas! Keskerakond on olnud ainus erakond, kes on tunnistanud sundüürnike probleeme ja on hakanud nendega tegelema. Missugustest teistest erakondadest Te räägite? Praegu on valimised läbi ja sundüürnikud loodavad lubaduste realiseerimist.
Ütlete, et "Tallinnas on elamispinda rohkem kui kõigi elanike vajaduste rahuldamiseks vaja." Kust olete saanud niisugused andmed? Sundüürnike korterijärjekord on 5000 peret ja neile pakutakse elamiseks täiesti kõlbmatuid "elamispindu", kui olete juhtunud nägema üht "Pealtnägija" saadet, mis oli ilustamata tõde. Miks sundüürnik peaks vastu võtma mädanenud puukuuri, kui ta on oma endise korteri säilitanud omanikule tervena ja elamiskõlblikuna, sageli kallilt remondituna?
Meie vaidlus ei vii kusagile. Teil on õigus selles, et üürnikud ja omanikud peaksid jõud ühendama, sest omandireform lõpeb siis, kui viimane sundüürnik on saanud endale kodu, mille ta saab erastada, nii nagu seda tegid kõik teised riigikorterites üürnikena elanud inimesed!

Varem anti omanikele lootust, et üürilepingud pikendatakse nende soovide kohaselt. Aga võta näpust, ei õnnestunud sundüürnikke prügimäele heita! Esimest korda hakkas kaksikliidu valitsus probleemiga reaalselt tegelema, käivitades esialgu vähemalt pealinnaski elamuehitusprogrammi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)