Eestlased vajavad rahvuslikku ühtsust

ILMAR ADAMSON,      06. oktoober 2004




Sündisin Tallinnas 1920. aastate keskel. Selle aastakümne meeste elu ei kujunenud lihtsaks. Enamikul tuli ette võtta tee sõtta, tõsi, väga mitmesugustes variantides. Paljud mobiliseeriti kohe sõja algul Punaarmeesse. Vaevalt küll sooviti sõdida "za rodinu, za Stalina", kuid mõeldi rohkem, et kui ei lähe, juhtub kodustega midagi hullu. Kurvad õppetunnid värsketest 1941. aasta sündmustest seisid hirmuga meeles. Nii jäi paljudel meestel metsa minemata. Teised läksid kõigest hoolimata, ning metsavendadele tuleb au anda, nad võitlesid vapralt nii Eesti kui ka kojujäänud perekonna eest.
1920. aastate keskpaigas sündinud mehed (sh käesolevate ridade kirjutaja) mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Ka nemad ei läinud sõtta mitte Hitleri eestvedamisel Suur-Saksamaad ehitama, vaid idast sissetungivale Punaarmeele vastu astuma. 1940.–1941. aasta kogemus oli õpetanud, et idapoolselt kommunismilt midagi head oodata ei ole.
Oli veel kolmas võimalus. Osa noori mehi otsustas üle lahe Soome minna. Neist said soomepoisid.

Õiget ega valet valikut ei olnud
Suurt valida ei olnud, kas sõdida õigel või valel poolel. Mul on hästi meeles, et vaatamata sellele, kuhu keegi sattus, oli eesti rahvas 1940. aastatel ühtne. Minu hinnangu järgi oli 1940. aastate eestlaskonnast kuni 95 protsenti kommunismi vastu vaenulikult meelestatud. Pärast sõja lõppu ootasid ju väga paljud valget laeva, mis jäi kahjuks tulemata.
"Preemiaks" selle eest, et olin saksa mundris relva käes hoidnud, määrati mulle tasuta turismireis Vorkutasse. Ega sealsete vaatamisväärsustega suurt tutvuda ei saanud, kuigi loomavaguni seinapragude vahelt välja piilusime. Jõudsime siiski märgata, et sõidu viimasel etapil Kozhvast Vorkutasse (300–400 km) muid ehitisi peale vangilaagrite ja jaamahoonete ei paistnud. Vorkutas piirati ka liikumisvabadus neljakordse okastraadiga.
Naasnud koju, asusin kõigepealt poolelijäänud keskkooli lõpetama. Et elukutset saada, astusin Õpetajate Instituuti (praegu Tallinna Pedagoogikaülikool). Seal oli tol korral õpiaeg kaks aastat ja sai ruttu tööle minna. Järgnes üle 20 aasta õpetajaametit, enamasti tehnikumides. Kuna olin ise sõja- ja vangilaagrielu läbi elanud, püüdsin oma õpilastesse ja neil tekkinud probleemidesse suhtuda arusaamisega. Seetõttu oli mul läbisaamine õpilastega hea.
Pärast 20 aastat tööd aga ütles üks seltsimees tehnikumi parteiorganisatsioonist, et minu ideelis-poliitiline tase ei vastavat nõukogude inimesele. Tegin järelduse, et õpetajaamet tuleb nurka visata ja leida endale teine töö. Nii töötasin ülejäänud elu raudteel, sõites rongidel mitmesugustel marsruutidel – Moskva, Leningrad, Riia, kuid ka Viljandi, Haapsalu, Narva liinidel. Oli tore näha, kuidas inimesed eri kohtades elavad ja mida elust arvavad. Minule tegi selle töö meeldivaks see, et ükski seltsimees ei tulnud õpetama, kuidas pean oma tööd korraldama.

Ühtsed eestlased laulvas revolutsioonis
Siis tulid laulva revolutsiooni aastad. Käisin Hirvepargis, lauluväljakul, rahvakogunemisel Tammsaare pargis. Kõige uhkem oli siiski Balti kett. See näitas kolme Baltimaa rahva ühist arusaamist, et on vaja üheskoos vastu seista totalitaarsele võimule, samuti kõigile muudele võimalikele hädaohtudele. Tunnetasin järjekordselt, et Eesti rahvas on ühtne.
Kuidas on aga lood tänapäeval, rohkem kui kümme aastat hiljem? Räägitakse (ja see on kahjuks tõsi), et Eesti on jagunenud kaheks: esimene, üliedukas Eesti; ja teine Eesti, kes hädavaevalt ots otsaga kokku tuleb, kui just mõni lastest ei tööta heal ametipostil.
Mõnda aega räägiti, et on vaja rahvuslikku kokkulepet. Mina pean seda tõesti tähtsaks, millegipärast on aga selle teema ümber vaikus. Vägisi jääb mulje, et kus kaks eestlast koos, seal vähemalt kolm arvamust. Kas siiski ei oleks õigem taastada niisugune rahvuslik ühtsus, nagu see oli 1940. aastatel ja laulva revolutsiooni ajal? Muidugi, see on võimalik üksnes siis, kui iga huvigrupp kompromissivalmidust üles näitab. Praegu ma aga seda tahet märganud ei ole.
Olen juba üle 10 aasta pensionär. Kuulun seega teise Eestisse. Meenutan sageli oma tööelu, nii tehnikumi õpetajana kui raudteelasena rööbastel.
Kuigi enamik inimesi kunagi oma palgaga rahul ei ole, tuli olukorrast aru saada, sest meie (tollal tööd tegevate inimeste) palgast läks osa noorematele, s.o üliõpilastele. Neile kõigile maksti ju enamasti stipendiumi, omandamaks kõrgharidust. Kardan, et nendest 1970.–1980. aastate üliõpilastest paljudel ei oleks ilma stipendiumita olnud üldse võimalik õppida ja ametit omandada.

Miks on kaks Eestit?
Kuid lähme ajas edasi. Mis on saanud vahepeal tollastest üliõpilastest? Suur osa neist on nüüd edukad pangandus-, majandus- ja äriinimesed. Teised on poliitikud, kes reeglina kuuluvad esimesse Eestisse ja saavad suuri sissetulekuid. Seega võivad nad öelda küll, et majandus on edukas.
Kuhu on aga jäänud need, kes paarkümmend aastat tagasi töötasid ja aitasid üliõpilastele stipendiumi maksta? Nemad on nüüd pensionärid ja kuuluvad teise Eestisse. Tavaline pensionär ei saa endale midagi lubada. On hea, kui ta üldse omadega välja tuleb. Praeguste eakate elu näitas kõige paremini aprillikuine 5000 pensionäri meeleavaldus Toompeal.
Minule isiklikult on arusaamatu, miks nüüd on kaks Eestit. Kuhu kadus rahvuslik ühtekuuluvus? Miks esimene Eesti ei taha mõista teise Eesti hädavajadusi? Kogu aeg käib kisa Eesti majandusimest. Kui see tõesti nii on, miks siis üle poole elanikest elab statistilisel vaesuspiiril?
Kevadistel eurovalimistel oli terve Tallinn täis suuri plakateid "Murrame läbi!" ja "Hoia Eesti edu!". Mul tekitas esimese plakati lugemine küsimuse, millest või kust on vaja läbi murda. Kas lihtsatest töötegijatest, kelle esindajad ametiühingute liitudest kogunesid Stenbocki maja juurde ministritele meelde tuletama, et tegelikul töötegijal on alatasa oht sattuda sellesse seltskonda, kes 500 krooniga kuus peab läbi saama, ja uuema seaduse järgi endisele tööandjale veel pealegi maksma! Vaadates TV-pilti, jäi tõesti mulje, et edukad ministri-noorhärrad tahavad ametiühingutest lihtsalt läbi murda!
Loosung "Hoia Eesti edu!" tekitas mõtte, et seda lühikest hüüdlauset tuleks täiendada neljanda sõnaga, nimelt "Hoia esimese Eesti edu!". Siit koorubki ketserlik küsimus, kuhu on jäänud eelmise Eesti Vabariigi, laulva revolutsiooni ja Balti keti aegne inimeste tõeline ühtekuuluvustunne?

Meie oma sai minu omaks
Mõeldes viimase aastakümne tegelikkusele saab nii mõnigi asi selgeks. Kui 1992. aastal tuli võimule esimene Laari valitsus, algas ju kohe ärastamine. Kõik, mis enne oli meie oma, pidi saama (eduka mehe) minu omaks. Mul isiklikult oli väga valus vaadata raudtee ärastamist ja sellele järgnevat.
Nüüd kuulub enamik rööbastest firmale Eesti Raudtee, mille omanikud on välismaalased. Millega see firma tegeleb? Olles veidi asja uurinud tundub, et seda huvitab ainult looduskeskkonnale ohtlik naftatransiit Venemaalt Muuga, Paldiski jt sadamatesse. Reisirongiliiklus hävitati pea täielikult. Kurb on vaadata, mis seisukorras on Tartu ja Tapa jaamahooned, kuid see on mõistetav – välismaa peremehi ei huvita meie maastik, vaid kasum.
Mõni aeg tagasi kuulsin uudistest, et Eesti Raudtee kui infrastruktuuri omanik nõuab Elektriraudteelt Keila suunal keset päeva kaheks tunniks elektrirongiliikluse katkestamist. Kuid katkestuse ajal võib naftatransiitrong Paldiski suunas liikuda küll! Euroopa arenenud riikide raudteelastelt kuulsin, et seal liiguvad kaubarongid öösel, segamaks vähem reisironge.
Reisijasõbralikumad on Edelaraudtee ja Elektriraudtee. Hiljuti rakendas Edelaraudtee mooduse, et kesknädalal on sõidupilet igale reisijale 20 protsenti odavam! See on teisele Eestile meeldiv kingitus.
Laari valitsuse ja hilisema kolmikliidu tegemised tekitasidki teise Eesti. Eriti kujukalt tõestab seda reisirongliikluse kaotamine näiteks Lõuna-Eestis.

Kogemusteta noorte valitsus
Nüüd on jälle ametis noorte ja elukogemusteta meeste valitsus. Mõni "saavutus" juba on: strateegilise viljavaru salapärane kadumine ei leia lahendust, pensionärid avaldavad häälekalt oma rahulolematust, ametiühingud korraldavad pikette. See kõik näitab rahva pahameelt.
Elu Eestis meenutab järjest enam Krõlovi valmi luigest, haugist ja vähist, kellest igaüks veab ise suunda. Kas ei oleks õigem jätta väiksemad poliitilised erimeelsused tagaplaanile, esimesel Eestil rohkem arvestada teisega ning püüda leida kompromisse, mis vastaksid üldsuse, mitte mõne kildkonna huvidele ja jõuda meie väikse rahvaga üksmeelele, nagu me ajaloos varem oleme olnud? Euroopa Liidus sees toimetamisel oleks see meile kõigile parem.

Kuhu on jäänud eelmise Eesti Vabariigi, laulva revolutsiooni ja Balti keti aegne inimeste tõeline ühtekuuluvustunne?

*
Kirjutis jõudis Kesknädala toimetusse enne Lihula-sündmusi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)