Ansipi pressikonverentsil näidati meile ust

IRJA TÄHISMAA

Blogi: Inno ja Irja kohvik

NELJAPÄEVAL toimunud Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi jaoks oli mul valmis mõeldud uus väike, ent väga tähtis küsimus: KAS TEIL EI OLNUD EILE HÄBI VANEMUISES PIDUTSEDA, KUI NII SUUR OSA RAHVAST NÄLGIB?

Olin optimistlik ega kartnud üldse, et meid Stenbocki majja sisse ei lasta. Eelmine kord ju lasti väga ilusti. Inno oli pessimistlikum ja arvas, et meile võidakse sisenemisel takistusi teha.
"Miks?" küsisin mina süütu näoga. "Eesti on ju demokraatlik riik!"

Inno vaatas mind seepeale kaastundliku näoga ja ütles, et ilmselt oli see, et meid eelmine kord sisse lasti, eksitus. Ta oli nimelt kuulnud, kuidas Ansip eelmise pressikonverentsi ajal Ligile ühmas: "Kurat, kes need hullud sisse lasi?"

Tunnistan, et minu nägu venis seepeale küll väga pikaks. Mis tähendab - hullud? Kas peaministri arvates on siis need, kes küsivad temalt küsimusi, poolearulised? Või tohib temalt ainult teatavatüübilisi küsimusi küsida? Milles on eelnevalt kokku lepitud?

Sellisel juhul on lood päris naljakad. Demokraatia üks tunnuseid on ju vaba ajakirjandus, ning kuidas saab ajakirjandus olla vaba, kui ajakirjanik ei tohi küsida peaministrilt just selliseid küsimusi, mis on praegusel hetkel olulised.

Niipea kui me Stenbocki ukse lahti tegime, kargas meie juurde ülikonnas meesterahvas, kes oli ilmselt turvamees. Ta tõkestas meil naeratades tee ja ütles, et kohe tuleb pressiesindaja ja räägib meiega. "Kas pressikonverentsi siis ei toimugi või?" küsis Inno üllatunult. „Toimub küll," seletas turvamees, kustumatu naeratus huulil. Väga imelik, mõtlesin mina. Pressikonverents toimub, aga meid sisse ei lasta. Mis toimub?

MÕNE minuti pärast saabuski tusase ilmega pressiesindaja Inga Jagomäe. Ta ütles, et Vabariigi Valitsus on võtnud seisukoha meid mitte pressikonverentsile lasta. "Aga miks meid siis ei lubata?" küsis Inno.

"Me...eee... otsustasime niimoodi seepärast, et teie käitumine möödunud korral ei olnud vastuvõetav, ja igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta...," puterdas neiu Inga.

"Aga kuidas me siis käitusime?" ei jätnud Inno. "Mida me valesti tegime?"

"Te...eee...teate seda isegi," kokutas Inga.

"Ei tea!" hüüatas Inno. "Palun öelge meile, mida me valesti tegime. Me küsisime küsimusi. Kas see, mida me valesti tegime, oli küsimuste küsimine? Kas me poleks siis tohtinud küsimusi küsida?"

"Ma kordan... Igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta oma pressikonverentsile laseb," ütles Inga, kes ei osanud ilmselt paugupealt meenutada, mida me möödunud korral täpselt valesti olime teinud. "Pealegi ei ole teil pressikaarti."

"Meil on pressikaart," väitis Inno, kel oli juba Äripäeva-aegadel vastik vaidlemise komme küljes ja kes sai pressiesindaja tõrksusest vaid indu juurde.

"Kus?" küsis Inga.

"Siin," vastas Inno ja ulatas kohkunud tütarlapsele meie internetikohviku kaardi.

"See ei ole pressikaart," otsustas Inga.

"Aga milline siis on pressikaart?" küsis Inno.

"Tulete järgmine kord pressikaardiga, ja siis otsustame," vastas Inga ja tahtis lahkuda. Vestlus tülikate ajakirjanikega oli tubli pressiesindaja täitsa ära väsitanud.

"Aga oodake!" hüüdsin mina. "Te ütlesite, et Vabariigi Valitsusel on õigus otsustada, milliseid ajakirjanikke ta oma pressikonverentsile laseb. See tähendab siis seda, et kusagil on mingi reeglistik või määrustik, mille alusel ta seda otsustab? Kas võiksite öelda, kus ma võiksin sellega tutvuda?"

"Vot sellega ongi nii, et Vabariigi Valitsus iga kord otsustab eraldi."

"Mis tähendab, et mingit reeglistikku siis tegelikult pole? Vabariigi Valitsus siis lihtsalt oma suva järgi otsustab, keda laseb ja keda mitte, tal on niiütelda diskretsiooniõigus?" küsisin mina. Ei saanud ju Innole alla jääda.

"Kui te seda... eee... niimoodi nimetate, siis jah," vastas Inga, vajutas suu kinni ja pistis plagama. Astusime Stenbocki maja uksest välja.

LUMI siras ja päike paistis. Kell oli viis minutit kaksteist läbi. Pressikonverents pidanuks algama kell kaksteist, kuid keda polnud näha kuskil, oli press. Inno märkas vaid ühtainsat BNS-i ajakirjanikku, nimega Toomas Toomsalu, Stenbocki majja sisse lipsamas. Ka  kella veerand ühe ajal ei tulnud Stenbocki maja poole mitte ühtegi ajakirjanikku.

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsist võttis osa niisiis ainult Toomsalu. Kes siis ilmselt küsis seal tragilt küsimusi. Inno arvas, et küllap pakkusid ministrid ajakirjanikule, kes oskab erinevalt meist end korralikult üleval pidada ega küsi härradelt ministritelt küsimusi, mida ta neilt sugugi küsida ei tohi, vabariigi aastapäeva puhul kohvi ja kooki ning ajasid temaga niisama mõnusasti juttu.

Sest just selline on Eesti Vabariigis üks tubli ja korralik ajakirjanik - vaikne ja viisakas, kuulab kõigepealt ilusti ära, mis härra Ansip talle räägib, ja küsib alles siis ja ainult neid küsimusi, mida ta küsida tohib. Selline ajakirjanik ei pea ka kartma, et teda töölt lahti lastakse. Ja mis võikski praegusel katkuajal olla tähtsam kui see, et sul on söök laual, katus pea kohal ja et sind töölt lahti ei lasta?

Kahjuks on siiski veel neid, kes sellest aru ei saa ja tahavad uhkelt Vanemuise ballilt naasnud ministrihärradel pidupäevatuju ära rikkuda. Nagu meie Innoga. Sest kohe kuidagi ei anna rahu küsimus: KAS TEIL EI OLNUD EILE HÄBI VANEMUISES PIDUTSEDA, KUI NII SUUR OSA RAHVAST NÄLGIB?

Sellise küsimuse tahtsingi ma seekord peaministrihärra Ansipile esitada. Küllap ta kartis. Või ei teadnud vastust. Et miks ta pidutseb, kui rahvas nälgib? Eks sellisele küsimusele ongi raske vastata.

Mida sa, hing, muud ikka öelda oskad, kui et: olen peaminister ja pidutsen kui tahan.

See oligi ilmselt vastus mu väiksele, ent väga tähtsale küsimusele. Ansipil oli ilmselt lihtsalt häbi seda üles tunnistada.

/fotoallkiri/  TUSANE TÜTARLAPS: Valitsuse kommunikatsioonijuht Inga Jagomägi keeldus Tähismaid pressikonverentsile lubamast põhjendusega, et igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta oma pressikonverentsile laseb ja keda mitte. Eeskirja või reeglistikku, kus säärane põhimõte ka kirjas oleks, tal ette näidata ei olnud.

Jaga |