Sõdurid need marsivad

Kalmer Kanniku,      09. aprill 2003


Inimkonna sõjakat ajalugu annaks kujutada üheainsa salmikesega:
Mürtsub trumm ja pillid hüüavad,
Sõdurid need marsivad.
Ja nii mürtsusid need trummid, pillid ja kahurid 1939.a. sügisel Poolas, 1940. aasta juunis Balti riikides, 22. juunil 1941 N. Liidus, 1951.a. Koreas, kuuekümnendatel aastatel Vitnami sõjas ning nüüd siis Iraagis.
Praegu pole Iraagis tegemist millegi muu kui vaid kahe kurja kokkupõrkega. Ameeriklased väidavad, et võitlevad lääne demokraatia elluviimise eest. Eks tõid venelasedki 1940. aastal meile vastuvõetamatu sotsialistliku demokraatia vägivaldselt ja relvajõuga sisse Kas meile meeldiks, kui islamiriigid tooksid nüüd oma tõekspidamised meile vägivaldselt sisse.
Idamaad ja islam on omaette nähtus ja omane just Aasia riikidele. Meenutagem, et ka N. Liidu Kesk-Aasia liiduvabariikide eesotsas olid Ülemnõukogu presiidiumi esimehed ja kompartei esimesed sekretärid. Ja ometigi polnud nad olemuselt midagi muud kui teist nime kandvad sultanid ning khaanid. Peale N. Liidu lagunemist said Azerbaidzhaani, Usbekistani ja Turkmeenia etteotsa eluaegsed sultanid, keda presidentideks kutsutakse. Avaldatakse massitiraazhis nende isiklikke õpetussõnu ja püstitatakse suurtele, surematutele juhtidele pirakaid ausambaid.
Ja see on idamaiste rahvaste eluline reaalsus. Nende elukorraldus on selline. Saddami taolisi satraape ja türanne on Idamaade rahvaste ajalugu täis. Nende geenid on just sellised ja mitte taolised, nagu ameeriklased tahaksid. Kui aga gringod ehk jänkid tahavadki midagi muuta, siis selleks mõeldigi vist geenitehnoloogia välja.
Kokkuvõttes peame aga tõdema sedasama, mis juba sajandeid teada on: "Vägiiiisi armsaks ei saa".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)