Marju Lauristin: Kiri SDE liikmetele

Teate hästi,

et olen olnud seni üks aktiivsemaid nn kolmikliidu koostöö pooldajaid ja Savisaarega seotud ohtude eest hoiatajaid.
Pean tunnistama, et viimase kahe aasta arengud on mind sundinud nii Eesti ühiskonna uurijana kui poliitika praktikuna tulema mulle isiklikult mitte just meeldivale järeldusele, et senine nn valgete erakondade retoorika, mis on ehitatud Savisaare nurka ajamisele ja vene valija häälte demoniseerimisele, on Eesti demokraatlikule arengule ohtlik. Selle sotsiaalne sisu on selgelt paremerakondade valijate hirmutamine ja nn võitjate konsolideerimine. Meie kogemused viimases valitsuses näitasid selgesti, et tegu pole rahvuslike, vaid materiaalsete huvide kaitsmisega ja sooviga säilitada võim töötajatest, sh ka haritlastest jõhkraks ülesõitmiseks. Töölepinguseaduse epopöa, kokkuhoid raamatukogude, teatrite, kultuuriasutuste, teaduspreemiate jms 'väheolulise mittemateriaalse elu' võimaluste arvelt, ranitsatoetuse ärajätmine, keeldumine vähegi leevendada töötute perede, eriti laste olukorda jms on selle kinnituseks.

Me ei suuda

midagi meile lootvate valijate huvides ära teha, kui me jääme nurka õhkama ja nn valgete erakondade õlalepatsutamist ootama ja kui me oma käitumisega veelgi kinnistame jäika parempoolset rahvusmütoloogilist retoorikat. Ajades ka kõige mõistlikumaid ja Eesti suhtes patriootlikult meelestatud venekeelse taustaga Eesti kodanikke nägema Keskerakonnas ainust poliitilist jõudu, kes neid a priori ei liigita 'kahtlase ja vaenuliku' kontingendi hulka, on see retoorika praeguses olukorras muutunud lausa ohtlikuks Eesti tulevikule.

Kui te olete jälginud viimasel ajal Eesti Ekspressis, Postimehes ja Eesti Päevalehes ilmunud mõtteid, on sellest ohust arusaamine muutumas järjest üldisemaks. ?iguskantsler tuli Riigikogu kõnetoolis välja Euroopaliku "konstitutsioonilise patriotismi põhimõttega". Seda on peetud Euroopa Liidu üheks filosoofiliseks nurgakiviks. Võtkem see endale lipukirjaks, vastandagem see nii rahvuslikule konservatiivsusele kui Savisaarelikule populismile.

Seetõttu olen ma siit Tartust Tallinnas toimuvat jälgides jõudnud kindlale veendumusele, et ükskõik kui tülgastav poleks kankaanivatest görlidest ja purjus Priimäest ümbritsetud Savisaare kuvand, ei peaks mitte see määrama meie poliitilist valikut. Meil on võimalus näidata tallinlasele ja ka kogu Eestile alternatiivi senisele arengule, kus ühele poole jääb Reformierakonna parempoolse ideoloogia vääramatuks kuulutamine ja teisele Keskerakondlik vasakpoolsusega maskeeritud piirideta populism. Ja paraku meil ei õnnestu Riigikogu valimistel oma seisukohtadele suuremat kaalu võita seni, kuni me ei ole tegudega tõestanud, et oleme ka Tallinnas „tegijad".

Meil on olemas

haritud ja tasakaalukate eestlaste usaldus. Olen kindel, et nad saavad aru, miks on oluline mitte jätta Tallinnat ainult Keskerakonna pärusmaaks. Vaadates praegust linnavolikogu koosseisu, näen, et see koosneb 2/3 ulatuses n-ö Lasnamäe esindajatest. Meie minek Tallinna valitsuskoalitsiooni tasakaalustaks natukenegi Tallinnas võimuloleva koalitsiooni rahvuslikku koosseisu eestlaste suunas. Teisalt tõestaks meie olemasolu koos Keskerakonnaga Tallinna linnavõimus ka reaalset alternatiivi võitluseks nende mõistlike venelaste poolehoiu pärast, kes ei usu sõnu, vaid ootavad SDE-lt hea tahte tegudega tõestamist. Kolmandaks, jättes Tallinna ainult Keskerakonnale, jätaksime kasutamata võimaluse avada Tallinna võimukoridorid ka avaliku meedia kontrollile.

Seega - meelekindlust Jürile, Katrinile, Peetrile ja kõigile tallinlastele välja murdmiseks Eesti poliitika patiseisust. Nagu ütles kunagi vist Henri IV - Pariis väärib missat. Ja ega koostöö Savisaarega pole ka imagoloogiliselt hullem koostööst Ansipiga, praeguses olukorras aga kindlasti mõistetavam ka meie valijatele.

-o-

Jaga |