![]() Külma aja muremõtteid inimeste õigustest ja vajadustestLINDA AVIK, 05. veebruar 2014Praegune külm aeg sunnib tihti mõtlema kodutuile ja majandussurutises vaevlejaile. Nii kodutus kui ka majanduskriis kuuluvad kapitalismi juurde. Majanduskriis ei teki iseenesest, vaid teatud aja tagant tekitatakse situatsioon, kus pankrotilainete tagajärjel kaovad töökohad, et tööjõud odavneks ja rikkad veel enam rikastuksid. Nii et mitte kunagi ei tule meil olukorda, et kõigil oleks kodu ja igapäevane leib. Eesti ühinemine Euroliiduga ei viinud meid tõotatud maale, vaid täielikku allakäiku. Ka NATO-st ei maksa rääkidagi - see on ainult nendele kasulik, kes istuvad kõrgetel ametikohtadel. Nüüd on isegi poliitikakaugetel inimestel teada, et Afganistani-missioon, mis juba peaaegu lõppemas, oli siiski mõttetu. Kel oleks julgust avalikustada summasid, mis sellesse NATO musta auku maeti, ja kuipalju noori mehi sandistati? Nüüd on meie kaitseminister kohe saatmas eesti mehi hoopis Aafrikasse korda looma. Kuidas küll on mulle vastumeelt karjeristid, kes nagu väikesed taksikoerad on välja nuuskimas, mis kuskil hakkab toimuma sellist, milles Eesti saaks esimeste seas kaasa lüüa! Nõnda ongi nüüd nii Kesk-Aafrika Vabariigiga kui ka Ukrainaga. Kas tõesti toimubki Ukrainaga samamoodi nagu Süüria, Egiptuse, Liibüa või Iraaniga, kuhu lääneriigid on sekkunud? Tundub, et sealsed opositsiooniliidrid on kinni makstud ja neile kõrged ametikohad lubatud, sest kes ei tahaks raha ja võimu. Nii tekitataks ka Ukrainas kaos, mida õhutavad takka kasuahned lääneriigid. Meid valitsevad karjeristid, kelle eesmärk on ise hästi elada, oma palka pidevalt tõstes ning lastes Eestit väljapoole paista riigina, kus nagu polekski toimetulekuprobleeme ja olukorda, et iga hetk võid kaotada töö. Kas inimõiguste valdkonda ei kuulugi, et inimestel oleks töö, eluase, toit? Kas inimõigus on pidev pläägutamine meie heast elust, mida saab nautida vaid teatud osa elanikkonnast? Elan piirkonnas, kus on uksed kinni pannud 1940. aastal asutatud keskkooli gümnaasiumiosa. Sidejaoskond veel hingitseb. Kui tulevikus likvideeritakse haldusreformi abil vallavalitsus, jäävad (ehk) alles kauplus ja peaaegu täistühi kirik. Kas see, et kohapeal enam ei ole eluks vajalikke asutusi, polegi inimõiguste rikkumine? Sain pensionile jääda 55-aastaselt ja võisin edasi töötada, sest tööd ja töökohti jätkus. Nüüd aga plaanitakse invaliidid tööle panna, kuigi töökohti pole piisavalt isegi tervetele. Riigil raha ei jätku, kuid ta loobib raha kuhu iganes, tahab sõdidagi. Nüüd on kuulda olnud ettepanek, et Eestis hakataks ravima Ukraina linnades laamendanuid, kes on mässates viga saanud. Võõraste suhtes oleme alati väga abivalmid, kuid omadesse suhtume ükskõikselt. LINDA AVIK. Harjumaa
Viimati muudetud: 05.02.2014
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |