Marurahvuslased otsivad lolli, kes kardavad kolli

Knaps asub Schwedega väitlusse ja lükkab tema seisukohad ümber. Seda pole mõistagi  eriti raske teha ja oponendil  õnnestub see suhteliselt hästi, kuigi argumente oma väidete kinnituseks võiks leida veelgi. Paraku  ei  püüa Knaps vastata oma loo pealkirjas püstitatud küsimusele, sestap üritan mina teda selles aidata.

Paroodia või tõsilugu?

Esmalt mõni sõna Indrek Schwede artiklist. Seda lugedes valdab lugejat nõutus, sest raske on aru saada, kas tegu on marurahvuslaste seisukohti pilava paroodiaga või mõtleb autor nii tõsimeeli.

Loo sisu võib kokku võtta ühte lausesse: kui Eesti riik annaks kõigile halli passi omanikele kodakondsuse,  kaoks meie riik kümne lähema aasta jooksul  kaardilt vabatahtlikult ja lõplikult, langedes teadagi kelle rüppe.

Selline küsimuse püstitus on eriti kummaline praegusel ajahetkel, kus hallist passist on saanud vaata et kõige kasulikum isikutunnistus nii Eesti kui ka Vene passiga võrreldes, sest see annab võimaluse viisavabalt (seega viisalõivu maksmata) reisida nii itta kui ka läände. Nii võiks kogu Schwede konstrueeritud õuduste jada  ümber lükata lihtsa tõdemusega,  et ka hüpoteetilisel juhul, kui praegu võimulolev valitsus sellise võimaluse annaks, ei võtaks suur enamik kodakondsuseta isikuid seda  "kingitust" vastu.

See mõistagi ei tähenda, et ligi paarikümne viimase iseseisvusaasta jooksul poleks Eesti riik jätnud kasutamata hulgaliselt võimalusi oma kodanikkonna täiendamiseks Eestile lojaalsete (aga ka poliitiliselt neutraalsete) muulastega ja sel viisil määratlemata kodakondsusega isikute massi vähendamiseks. Kasutamata võimaluste tagajärjel on suur osa neist valinud Venemaa kodakondsuse, mis mõistagi on meie jaoks sootuks halvem variant. 

Kes on Schwede sihtgrupp?

Niisiis keskendugem ikkagi küsimusele selletaolise kirjutise tegelikust sihtgrupist ja tellijatest. Siin tuleks Eesti praegust hetkeseisu vaadata mõnevõrra laiemalt.

Hiljuti avaldati arvamusuuringu tulemused,  mis näitavad, et  Reformierakond on ära kulutanud kogu poliitilise kapitali, mida neil õnnestus Pronkssõduri teisaldamisega endale krahmata, loovutades esikoha toetajate suhtarvus.

Majandussurutises ei veena enam  kedagi võimulolijate kinnitused, et me ei vajagi Venemaa turgu ega vastastikku kasulikke majandussuhteid oma suure naabriga. Järjest valjemaks läheb juhtivate ärimeeste nurin. On selge, et niisugusel juhul  hakatakse  otsima süüdlasi. Nii ongi vaja  rahvamassile (potentsiaalsetele valijatele) sisendada, et konfrontatsioon Venemaaga on paratamatus ja iga samm selle leevendamiseks viib Eesti riigi paratamatule hukule.

Keegi peab vastutama

Viimaste aastate  jooksul on võimuerakonnad  teinud suhetes Venemaaga kolm ilmselget fopaad, millest kasu pole Eestil olnud karvavõrdki, kuid mis on olulisel määral diskrediteerinud eesti rahvast ka meie lääne partnerite silmis, idanaabrist mõistagi rääkimata. Esimene neist oli omapoolne lisandus piirilepingu preambulisse, millel puudub igasugune  juriidiline mõte, kuid mis tõi kaasa ettearvatud tagajärjed.  Selle apsu peavad oma  arvele kirjutama toonased Res Publica juhtpoliitikud, kes viimasel hetkel meelt muutsid.

Mis oli nende tegevuse ajendiks?  Küllap nägid  nad juba siis ette, et erakond on hääbumisele määratud, mis tähendanuks ka nende poliitilise karjääri lõppu. Küllap tahtsid nad sellega isamaalastele mett  moka peale määrida, kes tänutäheks Res Publica lõpuks oma tiiva alla võtsid. Teine ilmselge möödalask oli Pronkssõduri väevõimuga teisaldamine. Selle eest  peab paratamatult vastutama Reformierakond, kes püüdis rahva silmis näida "paavstim  kui paavst  (pro  rahvusradikaalid) ise".  Viimane "pirukas" oli Eesti asumine eeskõneleja rolli hiljutistes Gruusia sündmustes, kutsudes teisi riike üles Venemaad materdama ja selle riigi kui agressori suhtes sanktsioone rakendama veel enne, kui erapooletud eksperdid tuvastanuks objektiivselt kogu sündmuste jada. 

Siia sobib nagu rusikas silmaauku Janek Mäggi kommentaar, kes ühes ETV saates "Vabariigi kodanikud" arutledes tõdes, et  "loll räägib, mida teab, tark teab, mida räägib". Eesti juhtpoliitikute sellist käitumist võib võrrelda bensiini viskamisega juba niigi kaua oma majaseina ääres miilavasse lõkkesse.

Tasuks selle eest saime pelgalt Gruusia välisministri liigutuspisarad ja kinnituse, et "kui seni olite meie sõbrad, siis nüüd olete meie vennad". Valearvestuse eest peab mõistagi ühiselt vastutama kogu valitsuskoalitsioon, sest keegi neist ei püüdnud tormakaid kaaslasi tagasi hoida.

Marurahvuslaste „püha“ sõda Venemaa vastu

Oleme jõudnud seisu, kus üleilmne majandussurutis järjest tugevamini pitsitab ka meie väikest riiki. Kui headel aegadel sai nii mõnigi tootja uhkustada oma toodangu eksportimisega läände ja võis muretult toetada rahvuslaste venevastaseid loosungeid, siis nüüd hakatakse mõtlema, et raskeid aegu oleks kergem üle elada, kui poliitikud oma isekuse ja erakondlike huvide rahuldamise nimel ei oleks jätnud unarusse kõigi inimeste majanduslikke huve.

Suhete normaliseerimist Venemaaga on hakanud toetama isegi vahepeal Isamaaliidu ladvikusse kuulunud Jüri Mõis. Tootmise vähendamine toob kaasa koondamised, ja kuna töö kaotanute hulka satuvad  ka seni isamaalaste loosungeid toetanud inimesed, võivad need endalt küsida: kas on ikka mõistlik, ise piskuga läbi ajades, toetada neid poliitikuid,  kes rammusa riigipirukaga maiustades kutsuvad kõiki üles pühasse  (sõna)sõtta Venemaa vastu?  Siit pole kaugel ka järeldus, et järgmistel valimistel oleks võib-olla mõttekam anda oma poolehoid neile, kes rahvuslike kirgede üleskütmise asemel toimivad tasakaalukalt ja pragmaatiliselt.

Kokkuvõttes võib öelda, et Schwede kirjutise tellisid kahtlemata need jõud, kes, vaatamata mõttetust vastasseisust tulenevale kahjumile, kavatsevad edaspidigi ratsutada  marurahvusluse turjal – lootuses, et valija kardab kolli, kui see seinale maalida hästi suurelt ja kolekoledalt.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |