Miks on eestlasel vaja tunda Venemaad ja temast aru saada?

Daniel Kaasik,      29. november 2006


Venemaa on eestlaste jaoks kahtlemata midagi enamat kui lihtsalt naaberriik. Küllaltki kindel võib olla selles, et õige vähe leidub eestlasi, kes Venemaa suhtes päris ükskõiksed oleksid, isegi kui nad on kõige ühiskonnas toimuva suhtes ärevusttekitavalt passiivsed.

Kahjuks võib kahelda selles, kuidas keskmine eestlane Venemaaga seotust tegelikult aru saab, kas on tal piisavalt teavet küsimuste tausta ja faktide kohta või ammutab ta oma teadmistepagasi uudisteportaali Delfi „objektiivsetest ja kahtlemata täpsetest" andmekogudest. Paraku on nii, et paljudel eestlastel on Venemaaga seoses hinges omi isiklikke okkaid – neile ei saa subjektiivset arvamust kuidagi pahaks panna. Ülejäänutel – pidades silmas eelkõige nooremat generatsiooni ja eriti meie noorpoliitikuid – tuleks enne suu avamist korraks mõelda: on's küsimusest üldse aru saadud?

Mis peaks motiveerima meid Venemaast aru saama ja teda tundma? Kas on selleks majanduslik kasu, represseeritud sugulased või austus oma idapoolsete sõprade vastu? Nii või teisiti on Venemaa mõju Eesti ühiskonnas kindlasti oluline, ja seetõttu ei tohiks motivatsioonist puudust tulla. Edukaks hakkamasaamiseks ühiskonnas peame ka Venemaaga seotus hästi orienteeruma, täpselt nagu iga teisegi asja käsitlemisel on siin vaja hoolikalt kaaluda kõiki aspekte. Vastasel juhul on meil peaaegu võimatu välja jõuda adekvaatse üldpildini, mille põhjal otsuseid langetada ja oma väiteid lõpuni põhjendada. Venemaa puhul on selliseks möödapääsmatuks valdkonnaks ajaloo piisavalt hea tundmine – öeldakse ju sageli: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Eks igaüks saab seda väidet oma parema äranägemise järgi tõestada või ümber lükata, kuid võib-olla tuleks seda öelda natuke teistmoodi: kes eilset ei mõista, sel läheb täna juba väga raskeks ja homse kohta ei oska ta mitte midagi arvata.

Niisiis ajaloost. Loomulikult on suhetes Venemaaga selle mõistmine vältimatu kõigil, kes soovivad mängida ükskõik millist rolli meie riigi poliitikaelus. Niisugused Venemaaga seotud küsimused nagu piiriprobleem ja kultuurierinevused on tihti erakondade valimisplatvormide kohustuslik osa. Ka meedias avaldavates küsitlustes eristatakse eestlaste ja venelaste arvamusi, mis üldjuhul peegeldab selgesti erinevaid eelistusi. Poliitika ongi ilmselt üks põhjus, miks igaüks meist peaks tundma Venemaad ja temast aru saama.

Ükskõiksed ja teadmatuses vaevlevad valijad on osavate poliitmaastiku-mängijate unistuste poolt hääletajad. Kõige andestamatum on seejuures asjaolu, et sageli peavad just sellised „propagandahääletajad" ennast suurepärasteks asjatundjateks. Siinkohal tasuks arutleda selle üle, kas kõik meie erakonnad on teinud piisavalt tööd, et muuta oma arengupilt arusaadavaks kõigile valijatele, selle asemel, et jätta muulastest valijaskond selgelt ühe-kahe partei jagada.

Rääkimisel Venemaast ja ajaloost võivad emotsioonid sageli varjutada objektiivset otsustusvõimet. Kodus ja koolis omandame juba varases nooruses teatava maailmakäsituse, mille võtame edaspidises elus aluseks. Siinse arutluse autor ise on väga varases nooruses iseseisvuspäeva paraadil sõjakalt hõiganud: „Mina võtan püssi ja mõõga ja lähen löön venelased maha!" Pole alust arvata, et enda sõnu tollal mõistsin, küll aga peegeldab selline suhtumine paljudest kodudest kaasa antavaid väärtushinnanguid. Kas eestlastel on kunagi võimalik unustada kibestumust ja viha, mis vaatab vastu vanemate ja vanavanemate silmadest? Ei usu! Ja me ei tohigi unustada. Mõte seisneb loomulikult hoopis selles, et, seistes trammis kõrvuti vene rahvusest inimestega, tuleb meil enda jaoks selgesti eristada ajalugu ja tänapäeva, kusjuures kumbagi me ei suuda mõista ilma teiseta. Üleminekuprotsess oleks kindlasti kiirem ja valutum, kui poleks Venemaa enda praegust äärmiselt kahetsusväärset veidi üleolevat suhtumist, jutte kunagiste liitude taastamisest, endiste pattude jätkuvat mittetunnistamist. Seejuures polegi tähtis nende juttude tõsiseltvõetavus. Venemaa peaks aga mõistma, et see ei aita kuidagi kaasa venelaste paremale integreerumisele.

Pöörates kõrvale ajaloo teedelt, liigume edasi kõige inimloomuslikemate ja praktilisemate põhjuste juurde, miks on nii oluline Venemaast aru saada.

Inimloomuslike põhjuste all pean silmas turumajanduse voorustest tulenevat konkurentsi tööturul ja püüdlemist kõige suurema kasuteguriga ettevõtmiste järele.

Tõepoolest, majanduslik edu Eesti ja eriti Tallinna kontekstis eeldab Venemaa head tundmist ja mõistmist. Seda nii tööturul kui ka kaubanduses. Slaavi kultuuri tavade mõistmisel on äripartnerite suhetes alati olnud suur tähtsus.

Kahtlemata on teiste ees eeliseid neil ettevõtjail, kelle tutvusringkonnas leidub mõjukaid inimesi, kel on sidemeid venelaste juhitud ettevõtetega. See pakub mõlemale poolele rohkem võimalusi leida kasulikumaid lahendusi. Koostöö ei tule kunagi kahjuks, küll teeb kahju selle puudumine ja äriline piiratus, millele on suure tõenäosusega aluse pannud suhtlemisbarjäär. Sama probleemiga seisavad silmitsi ka need asutuste ja organisatsioonide juhid, kel puudub võimalus otsesuhtluseks kõigi oma alluvatega. See võib tingida ebavõrdse konkurentsi tööturul, kus tööandja võib olla sunnitud suhtlemiskergust eelistama kõrgele kvalifikatsioonile.

Põhjusi tuleb otsida meie koolide haridusprioriteetidest. Inglise keele ja muude Euroopa Liidu keelte kõrval pole vene keelele pandud piisavalt rõhku. Oma osa mängib siin loomulikult meie rahva mitmekordne venestamine, millest on kantud teatav vihkamine selle keele vastu, kui karmilt väljenduda. Koolides ei hinnata vene keelt enam kuigi kõrgelt ja paljude keskkoolipingist tulnute keeleoskus ei kannata kriitikat.

Lisaks sellele, et vene keel annab juba mainitud eelise vabaturul, võimaldab see meil ka laiendada sõprusringkonda ja suhelda vene rahvusest inimestega. Kohalike venelaste suhtumine ja arusaam Eestist on just see, mida vajame Venemaa mõistmiseks ja tundmiseks. Loomulikult võib ka väita, et eelkõige peaks keelebarjääri ületamine jääma venelaste hooleks – elavad nad ju meie Maarjamaal. Samas on vene keele õppimine hea võimalus üles näidata austust venelaste kui rahvuse vastu; jällegi tuleb meil eristada minevikku ja kaasaega. Igal kompromissil on kaks poolt, ja me ei saa lootma jääda, et meile kogu teel vastu tullakse.

Integratsiooniprotsess on tahes-tahtmata keeruline. Täiesti mõistetav on sallimatus ja kriitika nende muulaste suhtes, kes saavad oma asjad aetud emakeele abil ega vaevu süvenema eesti kultuuri tahkudesse, seejuures keeleõppesse.

Enamgi veel – kui eestlastel on vaja aru saada Venemaast ja teda tunda, on venelastelgi vaja mõista riiki, mille nad oma koduks on valinud. Mäng käib ikkagi meie reeglite järgi, ja seda ei tohiks kunagi unustada. Eestlaste osaks jääb luua muulastele kõik võimalused meie riigiga tutvumiseks ning näidata omapoolset huvi meie kaasmaalaste päritolu ja kultuuri vastu.

Eestlastel pole Venemaa mõjudest ilmselt pääsu veel pikka aega. Mälestused on elavate põlvkondade jaoks veel väga värsked. Et meie ühiskonnas paremini hakkama saada, tuleb eestlastel tunda ja mõista Venemaad. See on võimalik ainult siis, kui proovime mõista kohalikke venelasi ja nende kultuuri. Ükski rahvus ei jäta ka võõral maal maha oma vanu kombeid ja rahvuspärandit. Seda ei tohiks me oma kaasmaalastelt nõuda. Annaks jumal, et nõuda tuleks üldse väga vähe ja et leiduks aina rohkem venelasi, kes saaksid aru, et enne, kui eestlasel on võimalik aru saada venelastest, tuleb neil endale selgeks teha põhiväärtused, mida meie maal hinnatakse. Eestlane võib olla piisavalt tolerantne, et vestelda oma kõrvaltrepikoja elanikuga vene keeles, talle oleks aga meeldiv, kui mõne kohtumise järel kõlaksid vestluses vähemalt eestikeelsed tervitus- ja viisakusväljendid. Pingutus olgu mõlemapoolne.

Praegusel hetkel kajastub kõige suurem lõhe eestlaste ja venelaste vahel poliitikas: ei saa ju enamik muulasi eestikeelsetest poliitikutest lihtsalt aru.

Arvestada tuleks ka asjaolu, et täpselt nagu eestlased suhtuvad eelarvamuste ja teatud kartusega venekeelsetesse avaliku elu tegelastesse, nii ei suuda ega taha (ilmselt ka kardavad) venelased omaks võtta Lääne orientatsiooniga inimesi.

Parimaks näiteks on siinkohal muidugi Eesti vastvalitud president Toomas Hendrik Ilves. Meie ühiskond on seetõttu lõhestunud ja sellega peakski olema seotud Venemaa tundmise kõrgeim eesmärk praktilise kasu kõrval: meil tuleb tunda Venemaad ja temast aru saada, et ühendada ühiskonda. Kuigi ühiste väärtuste loomine ja vanade pattude unustamine (Vene poole jaoks aga eriti nende tunnistamine) võib üsna valulikuks osutuda, on see siiski vältimatu.

Tallinn 2.10.2006


ESILETÕSTED:
Kes eilset ei mõista, sel läheb täna juba väga raskeks ja homse kohta ei oska ta mitte midagi arvata.

Meil tuleb tunda Venemaad ja temast aru saada, et ühendada Eesti ühiskonda.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)