Ansip - sõdur „Isamaa" lahinguväljal

Esimest korda läks esireformist Ansip laarlaste seatud lõksu 2007. aasta aprillis, mil isamaalaste kärsitus kultuskuju eemaldamisel viis tänavarahutusteni Tallinnas. Pronkssõdur Aljoša küüditamine oli mõeldud väikese võiduka sõjana, mis peaministri veel rabedale renomeele lisaks tegudeinimese sära. Ent olukord väljus kontrolli alt ning selle järelmid kodumaisele majandusele pigem vähendasid kui tõstsid peaministri ja tema partei atraktiivsust lihtsa eestlase silmis. Õnneks varjutas ülemaailmne majanduskriis valitsusjuhi suutmatuse suure idanaabriga suhteid siluda ning Pronkssõduri ümber tekkinud probleemidest väljuti küll kiivrisulgedeta, kuid suhteliselt elusana.

Too esimene kogemus muutis Ansipi ettevaatlikuks. Pikka aega valitses koalitsioonipartnerite vahel jahe viisakus, kuid kaua sa ikka armsa sõbra nõuandeid eirad. Nii langes majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi külvatud mõte Eesti Energia börsileviimisest esialgu viljakale pinnale. Peaminister asus Partsi ja Eesti Energia juhi Sandor Liive erastamisplaani tuliselt toetama. Muidugi tuli armastatud riigiisale toeks ka „erapooletu" meedia, kes kõiki erastamisvastaseid, olgu need siis akadeemikud või lihtsad maainimesed, armutult Moskva käsilasteks tembeldas. Keskerakonna korraldatud energeetikakonverentsi nimetati suisa sabatiks Eesti riigi strateegiliste huvide vastu.

Tagantjärele on raske hinnata, kas Ansip tõepoolest toetas Eesti Energia mahaparseldamist või pidas ta algusest peale peenikest naeru ja plaanis erastamishädas IRL-i üle mängida. Igatahes lasi ta südamerahuga kulutada miljoneid kroone selle projekti ettevalmistamiseks, millele ise olude sunnil veto pani. Ansipi otsesel teadmisel maksti välismaistele nõustajatele miljoneid kroone rahva raha. Sellist priiskamist ei vabanda viitamine Partsi kavaldamisele ega ka vajadusele koalitsioonipartnerit hoida. Nii nagu aprillirahutuste ajal, mõistis meie peaminister ka nüüd liiga hilja, kui sügavale mülkasse ta end IRL-i strateegidel tirida lasi.

Situatsiooni muudab veelgi pikantsemaks asjaolu, et lihtsate arvutuste järgi kulus esmase avaliku aktsiaemissiooni (IPO) ettevalmistamiseks märksa suurem summa, kui ajakirjanduses nimetatud 50 miljonit krooni. Tavapäraselt on aktsiate esmase emissiooni rahvusvahelistel börsidel noteerimise ettevalmistuskulu ca 2-3% IPO väärtusest.

Selline oli kuuldavasti Tallinki kulu börsile minekul. Erinevalt Tallinkist polnud Eesti Energia juhatusel tegemist isikliku rahaga, ning seepärast kasutati kõige kallimaid võimalikke konsultante ja juriste. Nii tuleb IPO ettevalmistamise kuluks arvestada ca 4-5% noteerimisväärtusest ehk üle 300 miljoni krooni.   

Kuna mai keskpaigaks oli kogu IPO ettevalmistus Eesti Energia poolt teostatud ning vajas vaid valitsuse otsust, siis enamik emissiooni ettevalmistustasudest oli selleks hetkeks ka makstud. Eesti Energia juhatuse väide kokkuleppest Briti juristide, pankurite, konsultantide ja PR-firmadega, et neile ei maksta tavapärast lepingutasu, vaid IPO õnnestumise korral preemiat, meenutab muinasjuttu, mida usuvad vaid mudilased ja jutuvestjad ise. Pole võimalik, et rahvusvahelised firmad teevad tööd ilusate silmade eest, lootuses, et äkki neile kunagi ka tasutakse selle eest. Tegemist pole loteriipileti ostnutega või mänguritega kasiinos, kes loodavad heale õnnele. Need firmad nõuavad lepingutasu ette, enne kui üldse enda töötajaid ja ressursse kliendi tarbeks rakendavad.

Eesti Energia juhatus peidab tehtud kulutusi mitmete erinevate artiklite alla, väites, et vastavad analüüsid, juriidilised hinnangud, konsultatsioonid, PR-road-show'd jne on ettevõttele vajalikud ka ilma Londoni börsil noteerimiseta. Sellise jutu puhujad peavad rahvast püstirumalaks. IPO ettevalmistusprotsess on väga kallis ja mahukas töö. Kui seda tehti Eesti Energia puhul n-ö "igaks juhuks", on tegemist tõelise fiaskoga riigiettevõtete valitsemises.

Või on tegu taas IRL-i uue rahapesuveskiga, nagu see käivitus Briti konsultatsioonifirma GIBB puhul legendaarsel raudtee erastamisel? Meie peaminister astus teist korda rehale. Lastes oma ranitsast marssalikepikese pihta panna, sattus ta taas sõdurina „Isamaa" lahinguväljale ning, vaatamata riigimeedia kiitusele, sai seegi kord korraliku koslepi.

KESKMÕTE: Ansipi otsesel teadmisel maksti välismaistele nõustajatele miljoneid kroone rahva raha.

MAREK JÜRGENSON, Tallinna Ettevõtlusameti juhataja

Jaga |