Kas Kesk-Eestist on saamas ääremaa?

Rohelised aasad ja õitsvad kartulipõllud Raplamaal, kuldne vili õrna tuule käes sahisemas ja selle kohal lõoke lõõritamas Järvamaal, Kõrvemaa maalilised metsad Harjus – need on vaid mõned pildid Kesk-Eestist, mis teevad selle piirkonna mulle väärtuslikuks. Usun, et Eestis on veel  palju „viimaseid mohikaanlasi“, kes hindavad kõrgelt Kesk-Eesti võlu.

 Rapla on mu kodulinn

Raplas sündinuna olen tihti kõnelnud teistele oma kodupaigast. Paljudele väljaspool Raplamaad elavatele inimestele seostub maakond kahjuks peamiselt paigana, kust sõidetakse läbi – Viljandisse, Türile, Pärnusse,Tallinna.

Raplamaa on aga palju enamat kui vaid pealinna magalapiirkond. Kuigi paljud Rapla elanikud käivad Tallinnas tööl, on neil säilinud suur ühtekuuluvustunne, mida, erinevalt näiteks saarlastest, siiski ülevoolavalt ei demonstreerita. Rapla inimesi iseloomustab konservatiivsus, alalhoidlikkus, väljakujunenud elustiilist kinnipidamine.

Kuigi raplamaalane on külalislahke, ei kipu ta sisserändajaid kergelt omaks võtma ja usaldama. See tõik tuleneb ilmselt asjaolust, et läbirändajate hulk  Rapla maakonnas on aastate jooksul olnud suur.

Rapla vallaga seostuvad mulle esmalt ajaleht „Nädaline“, Maarja-Magdaleena kirik, teineteisega konkureerivad Vesiroosi gümnaasium ja Ühisgümnaasium. Pikaaegse peatoimetaja Tõnis Tõnissoni juhitud Nädaline on Raplale äärmiselt vajalik. Kuigi mõne inimese meelest võiks leht olla värvikam ja põnevam, on needsamad arvajad hommikul esimesed lehenõudjadjad. Maakondlik leht saab olla just niisama huvitav, kui on elu ja inimesed maakonnas.

Ajalooliselt on Raplamaa alati olnud üks Eesti tugevamaid põllumajanduslikke piirkondi, kuid paraku ei ela ta täna kuigi roosilisi aegu. Üks siinseid tuntumaid majandijuhte Tenno Teets ütles 2003. aastal Maalehele antud intervjuus: „Seda aega, mis praegu on, ma poleks uskunud. Et maaelu nii sitasti võib olla üles ehitatud. Sellepärast on mul lihtsalt häbi Riigikogu ja valitsuse pärast. Olin Rahvarindes ja alati Eesti-meelne inimene olnud. Kuigi meid sõimati punaparuniteks ja televiisoris näidati, kuidas kolhoosides elati… Muidugi oli ka kehvasid juhte, ma ei räägi nendest. Kuid oli ka kindlameelseid kolhoosiesimehi, kes olid rahva teenrid, ja neid ei oleks tohtinud niimoodi nimetada.“

Nii mitmelgi korral olen Rapla lähistel asunud Mitšurini-nimelise sovhoosi söötis puuviljaaedadest mööda sõites endalt küsinud: miks pean Tallinnas Kristiine keskuses ostma Brasiilia õunu, kuid „Mitšurinist“ pärit mahlakad ja keemiapriid õunad, maasikad, vaarikad on nüüdseks vaid magus mälestus?

Vist on nii seepärast, et oleme hakanud oma maad liialt vähe austama,  hüljanud oma maa kui eestlase ühe suurima väärtuse õilistamise. Vabaturumajanduslikus voolus ulpimise tõttu oleme hakanud palju-palju väärtustama hoopis kõike võõrast.

Miks ujulat ja korralikku sauna ei ole?

Raplas teeb inimestele muret näiteks selline asi nagu saun. Möödunud sajandi keskel Kuusiku lennuväebaasi soldatite poolt enese tarbeks ehitatud saun on nüüd aastakümneid hoidnud Rapla rahva ihu puhta ja toiminud teatud mõttes isegi kokkusaamiskohana, kuid nüüd vaagub see kohake hinge. Miks pole Rapla juhid suutnud ehitada oma elanikele korralikku avalikku sauna?

Kuigi tänapäevased majandusreeglid näevad ette kõikjalt kasumi teenimist, on saun ometi üks osa paikkonna  palgest. Hiljuti võis Rapla kauplustes näha Gruusia–Vene sõja ohvrite toetamise korjanduskarpe. Kahtlemata väärib see algatus tunnustust. Kuid miks ei võiks olla kauplustes samasugused karbid Rapla enda sauna päästmiseks?

Ometi on Rapla kiituseks kõnelda märksa enam. Tunnustan Rapla vallavalitsust Tallinna maantee kordategemise ja Konuvere jõe äärde kauni promenaadi rajamise eest. Minu viimase aja leiuks Raplas on Rütmani galerii, kus lisaks kunstile pakutakse kunstipäraseid toite.

Erinevalt mitmetest viimastel aastatel suuri muutusi läbi elanud piirkondadest Eestis on Raplamaa  säilitanud oma ajaloolise näo. Rapla ei vaja suuri pilvelõhkujaid, erilisi „pealinna“-tiitleid ega välist sära. Rapla kvaliteedimärgiks on turvalisus, stabiilsus, kindlad traditsioonid. Soovin, et ka 50 aasta pärast Raplale otsa vaadates võiksin enesele öelda: see on see vana hea Raplamaa!

INDREK VEISERIK, reporter

[fotodel]

TUBLI ETTEVÕTJA: 1991. aastast tegutseva Eesti kapitalil põhineva lihatoodete valmistaja AS Rey direktor Valentin Kütt toetas Raplamaa Rotary klubi presidendina Kehtnasse lastele turnimiskoha rajamist.

TUNNE OMA RIIKI: Valtu põhikooli õpilased osalesid huviga Kadri Simsoni ühiskonnaõpetuse tunnis. 

Jaga |