Kas heidame kõrvale pool erakonda?

Olen Keskerakonna liige olnud alates 1995. aastast ja seetõttu näinud isiklikult mitmeid erakonna jaoks väga raskeid aegu. Näinud seda, et keeruliste olude ajal ilmub erakonnas välja tegelasi, kes asuvad pilduma isiklikke inetusi ja loodavad seeläbi oma renomeed tõsta. Kaebavad aukohtusse, kaotavad au- ja häbitunde. Juhtub aga vastupidine. Kriisid mööduvad, end halvas valguses näidanud sõnavõtjad jäävad aga kõigile meelde kui erakonna maine madaldajad.

Mind kurvastab, kui tehakse põhjendamatult haiget. Olen viimasel ajal igal kohtumisel kuulnud, et Mailis Repsi peab õigustamatute rünnakute eest kaitsma. Meie liikmed saavad aru, et kahekordne haridusminister, kes toetas erakonda ja erakonna esimeest nii idaraha-skandaali ajal kui ka siis, kui kapo erakonna bürood läbi otsis, ei ole üleöö pahaks muutunud.

Mailis Reps seisab endiselt Keskerakonna eest ja kõik, kes oma energiat erakonnakaaslase kiusamisele kulutavad, peaksid aru saama, et see on valesti kasutatud jõud.

 Kongressil rääkisin sellest, kuidas Keskerakond peab muutuma puhtaks mitte ainult sisult, vaid ka vormilt. JOKK-skeemidel on aeg jääda minevikku ning keskkontor peab kuulma piirkondade häält. Kuid mida on tehtud? Me näeme, kuidas juurutatakse „rändvalijate“ abil hääletusmasinat, et mõnes piirkonnas kohalikest inimestest üle sõita. Piirkondade hääle kuulamise ning nende tugevdamise asemel on veelgi enam raha suunatud keskkontori tugevdamisele – kõik ikka võimu kinnistamise nimel.

Viimased kaks kuud on Keskerakonnas olnud aktiivne piirkondade aastakonverentside periood. Piirkonna esimehe amet sisaldab endas suuresti õhinapõhist tegevust, sest rahalisi ressursse napib. Samas, piirkonnad on meie tugevus. Piirkondade jõud teeb meist suurima Eesti erakonna. Käisin ise paljudel aastakoosolekutel ja mitu neist olid pingelised, sest jäi mulje, et kasutatakse kõiki võtteid, et seniseid esimehi välja vahetada.

Võib ju öelda, et võitja võtab kõik – nagu väljendas end hiljuti värske erakondlane Oudekki Loone –, kuid olukorras, kus väljasöödavad moodustavad erakonnast 48 protsenti, on taolised sammud otsene tee lõhenemiseni.

Lisaks piirkonnajuhtide valimistele on viimastel nädalatel kütnud kirgi ka Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni juhtkonna valimised, kus osutusid valituks senised juhid. Taolist tulemust heidetakse aga fraktsioonile ette, sest erakonna juhatus pakkus ju ametipostidele teisi persoone. Keskerakonna põhikiri näeb erakonna juhatusele tõepoolest ette rea ülesandeid, kuid nende põhikirjaliste ülesannete seas ei ole aga volitusi valida Riigikogu fraktsioonile juhtkonda. Olen veendunud, et fraktsioon on enam kui võimekas valimaks endale juhte, kes on tema hinnangul selleks sobivaimad. Hindan fraktsioonikaaslastelt saadud toetust väga kõrgelt ja olen selle üle tänulik.

Ma ei karda konkurentsi ja pooldan mõtete paljusust – olen sellest põhimõttest lähtunud kogu oma karjääri. Kuid on raske võtta vastaseid tõsiseltvõetavana, kui tead, et kangutamise ainsaks põhjuseks on asjaolu, et julgesin seista enda ja erakonna väärtuste parema esindatuse eest. Selle teadmise valguses mõjub esitatav kriitika õõnsana.

Riigikogu fraktsiooni juhtides olen alati silmas pidanud meie poliitilisi eesmärke – õiglasemat maksusüsteemi, regionaalset tasakaalustatust ning kõiki inimesi hoidvat sotsiaal- ja hariduspoliitikat. Arvan, et osa Keskerakonna tugevast toetusest on Riigikogu Keskfraktsiooni südi töö tulemus. Meie peale loodetakse, kui otsitakse alternatiivi.

Me pole saanud oma lubadusi valitsuses ellu viia viimased üheksa aastat. Igaüks, kes ütleb, et valitsusse pürgimine polegi soovitatav, soovitab meil oma valijaid petta. Meie toetus põhineb sellel, et oodatakse teistsugust poliitikat. Seda saame ellu viia aga vaid valitsusvastutust kandes. Opositsioonis on võimalus kritiseerida, ettepanekutest sõidetakse üle aga teerulliga. Ja siin pole süüdi ainult tänane ja eilne valitsus, vaid ka Keskerakond ise, kes näiteks Tallinnas viib sarnaselt ellu vaid oma programmi ja opositsioonile suurt sõnaõigust ei anna. Poliitika elluviimine nõuab aga kompromisside kunsti tundmist.

Kuid vaadates tänast Eesti paigalseisu, olen ma endiselt veendunud, et just Keskerakond saaks murda tänase stagnatsiooni ning tuua Eesti juhtimisse uusi ideid. Kohe peale möödunud aasta parlamendivalimisi tõusis Keskerakonna toetus ja on suurimana püsinud terve aasta.

Inimesed, kes pole tänase valitsusega rahul, näevad, et ainus teistsugune valitsus peab sisaldama ka Keskerakonda.

Ma mõistan, et Edgar Savisaar on Keskerakonna loonud ning seda ka aastaid arendanud. Kuid tõeliselt suure poliitikuna peaks ta mõistma, milline potentsiaal on Keskerakonnal Eesti elu edendamiseks, kui meie ressurss kuluks tõesti sellele. Paraku raisatakse jõudu erakonnasisestele arveteklaarimistele. See ei ole õige, sest meile on vaja iga keskerakondlast, kes seisab meie põhimõtete eest ja aitab valitsuse mugavustsooni pisendada.

Kahetsusväärsel kombel on osad pahatahtlikumad erakonnakaaslased tituleerinud minu tegevuse erakonna lõhestamiseks. Kuid tasub küsida: kumb tegevus lõhestab erakonda enam – kas soov kaasata erakonna tegevusse kõik erakondlased või ainult n-ö kongressi võidukad väed?

KADRI SIMSON, Riigikogu Keskfraktsiooni esimees

Jaga |