Nädala juubilar INDIRA GANDHI 95

Kui mitte arvestada pidevalt vahetuvaid uuema aja poliitikute ja muidu ärimeeste kujusid, näitavad peale Indira erinevatel väljakutel, parkides ning liiklussõlmedes helge tuleviku poole teed veel Indira isa Jawaharlal Nehru ning Mahatma Gandhi. Muide, päris tihti on nende teenäitajate hulgas ka Lenin ja Stalin. Seda eriti Keralas ja Kalkutas, kus võimul kommunistid.

Indira Nehru abikaasaks sai Gujaradi päritolu poliitik ja ajakirjanik Feroza Gandhi, kellel oli Mahatma Gandhiga ühesugune perekonnanimi, kuid sugulased nad ei olnud. Indira ja Feroza kohtusid ning muutusid lähedasteks Inglismaal, kus mõlemad koolitarkust ja revolutsioonilist maailmavaadet omandasid.

Indira isa oli väga selle liidu vastu ning Mahatma Gandhigi isiklikult külastas noori ja püüdis neile auku pähe rääkida, et ei ole ilus traditsioone rikkuda. Kuid asjata. Noored abiellusid 1942. aastal Allahabadis. Kuus kuud hiljem Indira ja Feroza arreteeriti ning Feroza istus aastakese Allahabadi keskvanglas. Nende arest oli seotud - tõsi küll - poliitikaga, mitte armuasjadega.

23 aastat hiljem kohtusid Inglismaal, Cambridge'is, ühes kreeka restoranis tudengid Rajiv Gandhi (Indira poeg) ja itaalia päritolu Sonia Maino. Sellest kohtumisest sai alguse uus armulugu - oh vana, hea Inglismaa... Muide, Sonia Gandhi on täna India Rahvuskongressi liider ja vaat et kõige mõjuvõimsam naine Indias.

1947. aastal saavutas India suveräänsuse ning peaministriks sai Jawaharlal Nehru. Indira oli tema mitteametlik assistent. 1964. aastal, peale isa surma, valiti Indira parlamenti, 1966. aastal sai temast teine naispeaminister maailma ajaloos.

1969. aastal läks India Rahvuskongress pauguga lõhki. Indira asus juhtima seda osa parteist, mille India valimiskomisjon luges Rahvuskongressi ametlikuks järglaseks. Peamiseks partei lõhenemise põhjuseks oli asjaolu, et Indira tahtis süvendada oma isa poolt loodud häid suhteid Nõukogude Liiduga, pealegi ajas ta eelkõige vaestele suunatud poliitikat.

1971. aastal võitis Indira järjekordsed valimised, kus tema loosungiks oli võitlus vaesusega.

Mulle on Indias elamise ajal jäänud mulje, et siin toimuvad valimised pidevalt. Ma pole kunagi neis selgust saanud. On praktiliselt võimatu orienteeruda kogu selles loetamatute nimedega poliitikute rägastikus, kes pidevalt kuhugi kandideerivad. Me võtame lihtsalt kuulda oma tamili sõprade soovitust: ärge te homme kuhugi sõitke - homme on valimised! Neil päevil on praktiliselt kõik teed politsei poolt suletud ning päev lõpeb peaaegu alati verevalamisega. Valimised kaotanud kandidaadi pooldajad tungivad valimisvõitu tähistavatele vastastele kallale ning vastastikused rüselused lõpevad enamasti päris mitme mehe jaoks fataalselt.

Samas surnute pärast siin eriti ei muretseta - rekarnatsioon ja üldse; ning rahvast siin puudust pole. Arvata võib, et ka Rahvuskongressi lõhenemine tol kaugel 1969. aastal käis sama temperamentselt.

Niisiis 1971. aastal võitis Indira valimised ning samal aastal toimus ka järjekordne India-Pakistani sõda, kus India väed tungisid Ida-Pakistani (Bangladeshi). Selles konfliktis toetas Indiat Nõukogude Liit. Head suhted kahe suurriigi vahel aina süvenesid.

Sotsiaalses mõttes astus India Indira valitsemise ajal tohutu sammu edasi. Kõigepealt natsionaliseeriti pangad. Inimeste elujärg paranes tunduvalt. India ei sõltunud enam toiduimpordist. Maharashtra maakonnas hakkas tööle esimene hüdroelektrijaam. Silmnähtava kiirusega arenes rasketööstus. Indiast sai tuumariik...

1975. aastal mõistis Uttar Pradeshi ülemkohus Indira süüdi valimisseaduste rikkumises ning tegi talle ettepaneku tagasi astuda. Indira kuulutas välja erakorralise seisukorra.

Paari järgmise aasta vältel arenes jõudsalt India majandus ja praktiliselt lõppesid regioonidevahelised konfliktid. Kuid naiste sundsteriliseerimine kutsus esile uued tõsised rahutused. Indira piiras ka poliitilisi vabadusi, suleti mitu opositsioonilist ajalehte.

1977. aasta parlamendivalimistel Gandhi kaotas. Võimule tulnud oponendid, kelle Indira oli jalust ära türmi sokutanud, vastasid samaga - Indira pidi ise mõne aja vee ja leiva peal veetma. Kuid juba kolm aastat hiljem tuli ta uuesti võimule.

Samal 1977. aastal alustasid Punjabi sikhid oma vabadusliikumist. Nende liider kuulutas sikhid suveräänseks isemajandavaks kogukonnaks. 1980-ndate alul olukord teravnes. Punjabis toimusid pidevad hindude vastu suunatud sikhide pogrommid ja 1983. aastal hõivasid sikhid Amritsari Kuldse Templi - sikhide tähtsaima pühakoja. India valitsus käivitas vastukaaluks operatsiooni "Helesinine Täht", mille käigus tempel küll vabastati, kuid kuulu järgi hukkus 500 inimest ja üle 200 sai vigastada.

Sikhide kättemaks ei jäänud mägede taha. Neli kuud hiljem, 31. oktoobril 1984, tapsid Indira tema enda kaks sikhidest ihukaitsjat. Satwan Singh ja Balbaro Singh tulistasid Gandhi kehasse 33 kuuli. Kolmas sikh Keharu Singh arreteeriti ja poodi hiljem kui mõrva organiseerija.

Teade Gandhi surmast kutsus esile tõelise massihüsteeria, mille käigus said kannatada miljonid ning tapeti üle 3000 sikhi.

Rajiv Gandhi - Indira poeg ja järeltulija peaministri kohale - ütles sikhide genotsiidist rääkides, et "kui suur puu kukub, siis maapind väriseb". Rajiv Gandhi tapsid Tamili Tiigrid 1991. aastal India vägede Sri Lankasse viimise eest.

Niisiis kõik Gandhid (Mahatma, Indira ja Rajiv) on siiani oma otsa leidnud mõrtsuka käe läbi. Erandiks on viimane - Rajivi lesk Sonia. Kuid kas nüüd sel või mõnel muul põhjusel, aga Sonia siiski loobus pärast 2004. aasta ülekaalukat parlamendivõitu peaministri kohast. Tema soovitusel sai peaministriks Manmoham Singh, kuid nööre tõmbab siiski Sonia.

IVARI VEE

Kesknädala reporter Indias

Jaga |